Näha õnnistusi koguduse osaduses

Eesti Kirik jätkab Elu lehekülgedel intervjuude sarja meie kirikuvalitsuse liikmetega, et viia lugejaid kurssi erinevate teemadega ning saada lähemalt teada, millised on haldusala juhi – assessori – teemakohased mõtted ning kes on need inimesed, kes meie kirikut juhivad. Eesti Kirikuga on mõtteid vahetanud peapiiskop Andres Põder ja kantsler Urmas Viilma. Täna intervjueerime diakoonia- ja misjonitöö assessorit, Tartu Pauluse koguduse õpetajat Joel Luhametsa.

Homme tähistab ajaleht Eesti Kirik pidulikult taasilmumise 20. aastapäeva. Olete olnud lehe taassünni juures, milliste mälestustega vaatate tehtule tagasi?
Olen loomulikult rõõmus, et see töö on jätkunud. Tagasi mõeldes on hea meel sellest, et kohe, kui tekkisid ajalehe väljaandmise võimalused, see ka teoks sai. Tingimused olid siis lehe väljaandmiseks raskemad kui täna. Puudus oli kõigest. Ei olnud tööruume, ei olnud sellise ettevalmistusega ajakirjanikke, ei olnud paberit, puudusid tööks vajalikud tehnilised vahendid. Kuid innustus ja tahe oli vägev. See on ehk kõige selgemini meeles.
Kui innukas Eesti Kiriku propageerija olete praegu?
Tõsi on see, et minu innukus lehe juures võiks tõesti avalduda nüüd selle lehe propageerimises. Kuid eks 20 aastat ilmunud ajaleht on enda väärtust ise ilmutanud. Leht on ka leidnud endale kindla lugejaskonna. Tasapisi püüan siiski selle levikule ka omalt poolt kaasa aidata.
Möödunud vaimulike konverentsil oli Teie veetava seminari teemaks diakooniline jutlustamine. Sellega justkui ühtis ka professor Kari Latvuse ettekanne algsest diakooniast kui misjonitööst. Kuidas see idee sobib Teie meelest tänapäevasesse kirikusse?
Ma olin oma hinges justkui oodanud Latvuse ettekannet. Kirik oma kuulutuse ja koguduse osaduskonnana on diakooniline juba oma olemuselt. Pigem on meile alaväärsustunnet sisendanud arusaamine, et diakoonia on organiseeritud sotsiaaltöö või hoolekanne. Ülistatud on just kogudusest väljapoole suunatud hoolekannet. Peaksime nägema rohkem neid õnnistusi, mis meil koguduse osaduses juba olemas on. Me pole kaugeltki vaene ja ilma diakooniata kirik.
Olete praost, assessor, koguduse õpetaja, Pauluse raamatupoe eestvedaja, kiriku taastaja, Pereraadioga seotud, tegev kohalikus omavalitsuses, pereisa jne. Kuidas Te seda kõike jõuate ja mida tööde juures oluliseks peate?
See on minu jaoks üks elu ja üks töö. Kõikides nendes ametites teen ma ikka ühte ja sedasama tööd. See on Kristuse kuulutamine. Need on tööd, mis üksteist täiendavad ja eeldavad. Kui mind kutsuti osalema kohaliku omavalitsuse elus, siis ütlesin, et ei ole poliitik, vaid vaimulik. Mu erakonnakaaslased olid veendunud, et nad ei ootagi minult poliitilist tegevust, vaid vajavad vaimulikku.
Skautidel oli olnud selline kaval põhimõte, et ülesandeid tuleks anda nendele, kellel on juba palju tööd. Põhjus on selles, et ta küll palju ei jaksa teha, kuid midagi teeb ikka. Kui anda ülesanne sellele, kellel midagi teha pole, siis ei tee ta jätkuvalt midagi. See on muidugi naljaga öeldud. Tegelikult muudab mitu ametit töö vaheldusrikkamaks ja muidugi huvitavamaks.
Raamatupoega tegelemine on minu jaoks sama, mis mõnel mehel kalal või jahil käimine. Vahelduseks on ka puhkus. Nagu luuletaja Contra ütleb, et puhkab tund aega laua taga töötamisest põllul kaevates ja siis puhkab tund aega põllu kaevamisest laua taga istudes.
Kui tagasi vaadata – millised on olnud Teie eeskujud ja õpetajad?
Eeskujuks ja õpetajaks saavad olla ikka isikud, kellega on kaua koos oldud. Eeskujud on olnud eelkõige mu vanemad. Vaimulikus töös enamik minu ametivendi. Eelkõige Toomas Paul Saaremaa ajast. Tol korral oli vaimulikel võimalus rohkem läbi käia ja mõtteid vahetada. Olin siis noor vaimulik ja Toomas Paul oli praostiks. Ta ohverdas väga palju aega noorte ametivendade aitamiseks. Tähtis koht on olnud mu seenioril Eduard Salumäel ja ka Elmar Salumaal.
Mida head tahate öelda oma abikaasa ja pere kohta? Valmistute ka varsti vanaisaks saama.
Oma pere kohta on mul öelda ainult head. Mu abikaasa riskis minuga abielludes. Sellel hetkel, kui me abiellumiseks avaldusi sisse viisime, ei olnud mul elu- ega töökohta. Olin alustanud õpinguid Usuteaduse Instituudis ja kavatsesin saada vaimulikuks, mis tähendas tol korral ilma jäämist kõikidest ühiskonna poolt pakutavatest hüvedest. Nii ta minuga abiellus ning on olnud minu suurim tugi ja abijõud mitte ainult isiklikus elus, vaid ka kirikutöös. Ta on igas koguduses, kus oleme töötanud, korraldanud nii muusika- kui ka lastetööd. Ta abi on jätkuvalt väga suur. Oli aeg, kus tema palk oli tunduvalt suurem kui minu oma. Siis oli ta ka perekonna ülalpidaja.
Poeg Kristjan on Kambja koguduse õpetaja ja Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja. Ta on abielus Eleriga, kes õpib Tartu ülikoolis arstiteadust. Seda intervjuud andes olen ma juba paar korda haiglasse helistanud, et teada saada, kas olen juba vanaisa. Loodan tänasel kuupäeval siiski vanaisaks saada (22. veebruaril – toim.). Tütar Katrin on juba perearst nii ameti poolest kui ka oma pere jaoks. Tütar Eva-Liisa teeb sotsiaaltööd. Praegu viibib oma töödega seoses mõned kuud Brüsselis.
Olete öelnud, et demokraatia koguduse juhtimisse ei sobi, ja toonud siis paralleeli perekonnaga, kus lõpuks võtab tähtsad otsused vastu ikkagi perepea. Kuidas kommenteerite seda mõtet üldkiriklikul foonil?
Kirik oma olemuselt ei ole ettevõte ega ametkond, vaid perekond. Jumala perekond. Kirikus ei ole ameteid, vaid igal liikmel on oma ülesanded. Kõikidel on mingi ülesanne. On ka neid liikmeid, kes on ainult sõna teenistuses. Jumala Vaimu juhtimine koguduses saab avalikuks mõnigi kord ühistes otsustes. Mõnikord ilmutab Jumal oma tahet üksikutele isikutele. Jumal kasutab oma töös üksikuid inimesi, neid, kes Tema sõnale ja juhtimisele on kuulekad.
Jumala tõde ei selgu rahvahääletusel. Koguduse juht peab järgima Jumala tahet, mitte püüdma olla inimestele meele järele. See teeb koguduse toimimise eriliseks.
EELK juurde loodud diakooniatalitus koordineerib nii kirikus tehtavat kui ka kiriku ja ühiskonna vahelist koostööd. Millised on Teie meelest olulisemad valupunktid ühiskonnas, milles kirik peaks nii sõna kui teoga kaasas olema?
Praegu on kõige olulisem võidelda kristlike väärtuste säilimise eest. Et hoolimine ja kaastunne oma kaasinimeste suhtes ei jahtuks, et perekonnad oleksid tugevad, et laste jaoks oleks turvaline kodu, et abikaasad teineteist armastaksid ja austaksid, et elu pühadus säiliks. Me peaksime pilgu tõstma kaduvatelt asjadelt kadumatutele. Siis on meil jõudu ka selle aja kannatusi taluda. Kõige muu abistamise korraldamine toimub siis juba vastavalt meie võimalustele ja jõukusele.
Milliseid häid ideid ja huvitavaid ettevõtmisi nii diakoonia kui misjonitöö vallas olete kogudustes käies märganud?
Neid ei jõua siin üles lugeda. Tähtis on, et ideed ei jääks ideedeks, vaid muutuksid praktiliseks eluks. Geniaalsed ideed on alati väga lihtsad ja loomulikud. Kas või terekäe andmine teisele.
Kiriku misjonikeskuse töö on käigus suures osas tänu soome sõpradele ja neile innukatele inimestele, kes on näinud oma missiooni siin. Kui tugev on Teie meelest pühapäevase koguduseliikme misjonimeelsus?
Pühapäevase koguduseliikme misjonimeelsus ei ole sugugi väike. Koguduseelu ja kuulutustöö ülevalpidamiseks teeb ustav kirikuline suuri pingutusi. Ühed suuremad annetuste tegijad Eesti ühiskonnas on kindlasti ustavad koguduseliikmed. Meie inimese ettekujutus misjonist ei lange kokku suurte misjoniorganisatsioonide tegevusega ja siit võib tulla kahtlus meie misjonimeelsuse puudulikkuses.
Millised on põhilised sõlmprobleemid, millega olete kokku puutunud EELK misjoni­strateegia arendamisel?
Reegel on see, et kui ühiskonnas ei anta kasvavale põlvkonnale süstemaatilist usuõpetust, siis see maa on misjonimaa. Meie ühiskonnas on iga usklik misjonär. Usule tulek tähendab meil misjonäriks saamist. Oma usu tundmine ja tunnistamine on esimene sõlmprobleem misjonitöös.
Hulk kirikuvalitsuse ja eri koostöökogude inimesi on öelnud, et osa koguduste liitmine ning nende muutumine kuulutuspunktideks on ainult aja küsimus. Milliseid tundeid taoline tulevikuvisioon Teis tekitab?
Kiriku elu korraldamine peab toimuma vastavalt olukorrale. Ei tohi kinni olla nendes töövormides, mis toimisid hästi siis, kui kõik inimesed kuulusid kirikusse. Kõik arutelud koguduste liitmiste või lahutamiste teemal on asjakohased. Tuleb teha valikuid, kas toetada tööd seal, kus asjad on halvasti, või toetada neid kogudusi, kus töö läheb hästi. Kas toita lehma, kes hästi piima annab, või toita seda, kes piima ei anna. Lahendused ei pruugi olla lihtsad ja loogilised.
Kumb on täna olulisem nii kirikuvalitsuse kui koguduseliikme jaoks – sise- või välismisjon?
Need mõlemad on olulised. Üks toetab teist. Me ei saa kunagi nii rikkaks, et meil jääks vahendeid üle teistele jagamiseks, ja me ei ole kunagi nii vaesed, et meil teistele midagi anda ei oleks. Kõik oleneb vaimsusest ja meelsusest.
Mida plaanite assessorina ette võtta, et diakoonia ja misjon jõuaks abivajajani, vastuvõtjani, ning kuidas motiveerite neid, kes selles vallas teiste teenimisel oma osa tahavad anda?
Diakoonia on töö, mis saab alguse tundest, et meid armastatakse ja et Jumal meie eest hoolitseb. See äratundmine sünnitab soovi teisi teenida sõna ja teoga. Diakoonia vundament on armuevangeeliumi kuulutamine.
Kui Jumal on paljude südamesse pannud igatsuse korraldada hoolekannet, siis assessorina annan kõik jõud, et keegi selles tegevuses ennast üksi olevat ei tunne. Me saame selles teenimises üksteisega kogemusi jagada ja raskustes toeks olla.
Mari Paenurm

Joel Luhamets
Sündinud 19. märtsil 1952. aastal Antslas
Ordineeritud vaimulikuks 6. septembril 1978
Teeninud Kuressaare, Põltsamaa ja Kaarma kogudust.
Taasilmunud ajalehe Eesti Kirik esimene vastutav toimetaja 1990–1992
Kirikuvalitsuse liige 1990. aastast
EELK kirikukogu saadik 1990. aastast
Praegu Tartu Pauluse koguduse õpetaja
Tartumaa praost
Tartu linnavolikogu liige
Isamaa ja Res Publica Liidu liige
Pereraadio Ühingu juhatuse liige
Kolme lapse isa ja ühe lapse vanaisa