Näha Jeesust Kristust kirkuses ja aus

Olen harva tundnud sellist ebakindlust
pühakirja üle jutlustamisel, nagu tunnen täna õhtul Johannese evangeeliumi 17.
peatüki puhul. Siin on püha maa (2Ms 3:5). Jeesus on lõpetanud oma
lahkumiskõned jüngritele (Jh 13:31–16:33), ja nüüd ta pöördub oma taevase Isa
poole. Me tohime Jeesuse palvet pealt kuulata.

Kas ei ole imepärane saada teada,
milliseid sõnu Jeesus kasutab, kui ta palvetab? Kuulda, kuidas ta palub, ja
kelle eest. Kas Johannes tegi Jeesuse palvet kuulates ülestähendusi? Või
tuletas ta järgmisel päeval seda meelde ja pani palve siis kirja? Või dikteeris
talle need sõnad evangeeliumi kirjutamise ajal Püha Vaim? Me ei tea vastust
neile küsimustele. Oluline on, et võime Jeesuse ülempreesterlikust palvest osa
saada.

Küllap oleks kiiduväärne kogu 17. peatükk
salm-salmilt läbi käia. Aga meie aeg on piiratud ja nõnda tahan keskenduda
24. salmile, sest see salm võtab mitmel moel kokku kogu palve peamised
ideed ja mõtted. Salmi võib nimetada palve motoks: Isa, ma tahan, et ka
need, keda Sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad
näeksid mu kirkust, mille Sa oled andnud mulle, sest Sa oled mind armastanud
enne maailma rajamist.

Kõigepealt vaadakem, millele Jeesuse palve
toetub. Selle vundamendiks on teadvus oma taevase vahendaja rollist. Jeesus
ütleb: Ma tahan, et ka need, keda Sa mulle oled andnud, oleksid minuga. See on
ta selge ja kindel soov. Mõni tund hiljem, Ketsemani aias, Jeesuse palve toon
muutub. Seal ta palub: «Isa, kui see on võimalik, vii see karikas minust
mööda!» (Mk 14:36). See on palve enda pärast.

Kuid praegu, siin ülemises toas, on Jeesuse
palves selgus ja kindlus. Kindlus, mis toetub teadmisele, et tema on Vahemees.
Kui loeme seda palvet, siis näib midagi Jeesuse kirkusesärast läbi kumavat
sõnadest, mida ta kasutab. Ta teab, mida palub: «Isa, kirgasta oma Poega!»
(Jh 17:1).

Kirgasta oma Poega – selle sooviga algab
Jeesuse palve. Tema on Jumala Poeg. Tema on Kirkuse Issand. Tema on lihaks
saanud Sõna, kes inimeseks saanuna on küll paljudele tundmatu, kuid tegelikult
igavene Jumala Poeg, kes on olnud Jumalaga algusest peale (Jh 1:1jj). Sa
oled mind armastanud enne maailma rajamist. Tema mäletab aega enne selle
maailma loomist. Ja sellele toetudes esitab ta nüüd oma palve jüngrite eest. Ta
teeb seda teadmises, et tema on Kolmainu teine persoon, et ta on Issand ja
taevane Kristus.

Vahetult Ketsemani ja Kolgata sündmuste
eel, mis tõid kaasa ristilöömise, üksijäetuse hetked, mil pimedus mässis ta
endasse, kui sünge udu tungis ülemise toa ukseni, et tuletada talle meelde – ta
peab minema läbi surmavarju oru –, meenutas Jeesus oma Isa armastust. Ristil
rippudes tundis ta ennast mahajäetuna ja unustatuna ja hüljatuna, kuid nüüd,
sellel õhtul ülemises toas, toetub ta oma palves kindlalt teadmisele, et tema
Isa taevas armastab teda.

On tähelepanu väärt, mida Jeesus ütleb
siin. Ta palub nende eest, keda Sa mulle oled andnud. See on lause, mis palves
aina kordub – ka teises ja kuuendas ning üheksandas salmis. Neli korda palvetab
Jeesus nende eest, keda Isa on talle andnud.

Kinkinud talle enne maailma rajamist, oma
suveräänse valiku kohaselt.

Jeesus ei palveta maailma eest. Ta ei
palveta inimkonna eest, milline tahes ka oleks Jumala armastus inimkonna vastu.
Ükskõik, kuidas seda üldist inimarmastust defineerida, ei ole sellega tegemist
Jeesuse siinses palves. See palve on valitute pärast. See on palve nende
pärast, keda Isa on kinkinud Pojale lunastuse lepinguks. «Kõik, mis Isa mulle
annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ei aja ma välja» (Jh
6:37). Me kuuleme sama Hea Karjase peatükis, kui Jeesus räägib oma lammastest:
«Keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurem kõigest, on nad mulle
andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest» (Jh 10:27j).

Kes on need omad, kelle eest Jeesus palub?
Need on kaks rühma tema järelkäijaid. Kõigepealt need, kelle eest palutakse
kuuendast üheksateistkümnenda salmini, Jeesuse tolleaegsed jüngrid. Nemad on
antud talle. Kuid seejärel palvetab ta teise, avarama rühma eest, mis tulevikus
aina kasvab: «Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende
sõna läbi hakkavad minusse uskuma» (Jh 17:20).

Jeesus palub nende eest, kes edaspidi
hakkavad temasse uskuma jüngrite läbi. Jüngrid peavad minema maailma kui apostlid.
Nad peavad jutlustama, kuulutama evangeeliumi, tunnistama Jeesust kui Kristust,
ja nende kaudu, Püha Vaimu väes, jõuavad veel paljud Jeesuse Kristuse
tundmisele. Neid tuleb Jumala juurde igast suguharust ja keelest ja rahvast.
Meie tohime olla nende hulgas.

Peatugem hetkeks ja küsigem, mida tähendab
Jeesuse palve valitute eest konkreetselt meie jaoks? Kõigepealt muudab see meid
alandlikuks. «Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen
seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks» (Jh
15:16). Me teame: meie oleme need, kes usuvad, et nad on Isa armastuse
kingitus oma Pojale. «See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi
oleks Jumala oma ja ei midagi meist» (2Kr 4:7).

Jeesus palub meie eest. Ta palub minu eest
lakkamatult Jumala paremal käel. Ta elab selleks, nagu Piibel ütleb, et paluda
meie eest.

Jumalasõna sulased anuvad kogudust:
«Palvetage meie eest!» (Hb 13:18). Kas olete vahel lubanud: «Ma mõtlen su peale
palves!», ja selle unustanud? Minuga on küll nii juhtunud ja mul on väga häbi.
Jeesus ei unusta kunagi. Tema tunneb meid paremini, kui me ise tunneme ennast.
Tema teab, mida see tähendab, et me vajame eestpalvet.

Ta palub, et võiksime olla seal, kus tema
on. Kas ei ole märkimisväärne, et Jeesus ütleb tolle viimase ühise õhtu algul:
«Minu Isa majas on palju eluasemeid, ja ma lähen teile aset valmistama. Ja kui
ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid
kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina» (Jh 14:2j). Kus
olen mina, seal peate olema ka teie.

Vastus küsimusele, kus on taevas, võiks
kosta: taevas on seal, kus on Jeesus.

Paulus ütleb: «Me oleme kindlad ning meile
meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures» (2Kr 5:8). Šoti usupuhastaja
John Knox laskis Jeesuse ülempreesterlikku palvet lugeda endale iga päev oma
haiguse ajal. Surma eel tunnistas ta, et on sellest palvest kui allikast
ammutanud suurimat tröösti ja väge.

Mida siis tähendab see, kui Jeesus palub:
et nad oleksid minuga seal, kus mina olen? Alustaksin kaugemalt. Kõigepealt:
tuletagem meelde, et Jeesus palub oma järelkäijate pühaks saamise eest. Nii ei
ole see ainult 24. salmis, vaid kogu palve lõpuosas. Asjade loogiline käik on,
et kui me tahame olla koos Jeesusega, ei saa me olla tema juures koos oma
patuga. Patt ei saa tulla kaasa taevasse.

Ja see on põhjus, miks Jeesus palub:
«Pühitse neid!» (Jh 17:17). Jeesus palub sinu eest. Mida ta tahab? Vaadakem,
mida ta ütleb edasi: «Pühitse neid tões! Sinu sõna on tõde.» Tema palve on, et
täna õhtul – pühakirja läbi, Jumala sõna läbi, pühakirja seletamise läbi,
pühakirja lugemise läbi, mis on tema Vaimu sisendusel kirja pandud ja puhtana
hoitud läbi aegade, et selle sõna läbi võiksid sa olla pühitsetud ja hoida
ennast puhtana tema tulemiseni, – et selle sõna läbi oleksid sa pühitsetud, et
sa võiksid muutuda aina pühamaks ja pühamaks, et sa võiksid hoiduda eemale
maailma kurjast mõjust.

Jeesus ütleb, et ta läheb ära maailmast,
kuid ta jüngrid on maailmas, ja ta ei palu, et Jumal võtaks nad ära maailmast,
vaid et neid hoitaks kurja eest (Jh 17:15). Tuletagem meelde sõnu, mida Jeesus
ütleb Peetrusele: «Vaata, saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga
mina olen sinu pärast Jumalat palunud» (Lk 22:31j).

Mida palus Jeesus talle? Tema pühitsemist.
Ta palus, et Peetrus saaks ikka pühamaks ja pühamaks. Mida palub Jeesus meile
täna õhtul? Vastus on: ta tahab, et meie saaksime pühaks. Ta tahab, et me
oleksime tema-sarnased. Et me kasvaksime armus ja Jumala tundmises. Et me ei
oleks selle maailma sarnased.

Mida Jeesus mõtleb sellega? Ta tahab, et
tema omad oleksid temaga. Ta palvetab nende püsimajäämise pärast. Neid ootavad
ees raskused ja katsumused. Neil «tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna
Jumala riiki» (Ap 14:22), aga Jeesus ütleb, et ta tahab hoida igaüht. Ta tahab
oma käe panna igaühele neist ja viia nad kõik oma kirkusse. Nii võime öelda
koos Paulusega: «Sel põhjusel ma seda kannatangi, kuid ma ei häbene, sest ma
tean, keda ma olen uskunud, ja ma olen veendunud, et tema on vägev säilitama
mulle antut tolle Päevani» (2Tm 1:12). Ka meie võime seda öelda Jeesuse palve
pärast meie eest.

See on palve tema omade ühtsuse pärast.
Palve iga üksiku ja kõigi nende eest, kes on tulnud usule. «Ei ole siin juuti
ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te
kõik olete üks Kristuses Jeesuses» (Gl 3:28). Mis tahes jaotused ja
liigendused, mis võivad olla olemas ka Kristuse Kirikus, ükskõik mis põhjustel
– ja paljud neist põhjustest on patu süül –, mis tahes lahtrid, mis võivad
eksisteerida maa peal, – Jeesuse palve on, et taevas ei oleks enam mingeid
jaotusi. See on, mida Jeesus palub – et me võiksime olla temaga seal, kus
tema on, ja see tähendab pühadust ja tähendab püsivust ja tähendab ühtsust.

Kuid seal on midagi veel enamat. Jeesuse
palve on: et nad oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust.
Jeesuse ausära on paistnud pisut tema maapealses elus ja tunnustähtedes.
Johannes ütleb Kaana pulma imeteost jutustades, et sellega «Jeesus avaldas oma
kirkust» (Jh 2:11). Kuid selsamal ööl, mõni tund hiljem ei näinud jüngrid enam
midagi hiilgavat.

Nad nägid meest, kellele maailm sülitas ja
kelle üle ta irvitas ja keda ta piitsutas ning risti lõi. Ja igasugune hiilgus
oli täielikult pildilt kadunud. Jeesus ütleb: ma tahan, et minu omad näeksid
mind sellena, kes ma tegelikult olen, ma tahan, et nad näeksid mind mu kirkuses
ja aus. Jeesus ütleb: ma tahan, et nad näeksid, kes ma tegelikult olen – mina
Sinus ja Sina minus, säravas hiilguses, mis on Jumalal tema Kolmainsuses, Pojal
Isas ja Isal Pojas, ja Vaimul Pojas ja Isas, kogu seda kirkust, kogu seda
ausära. See on, mida Jeesus soovib sulle ja mulle – et me näeksime tema kirkuse
kiirgust.

Ja te teate, mu sõbrad: mis tahes muu oleks
teie elu tegevuskavas ja kui suhteliselt tähtis see võiks olla, see kõik
kahvatub Jeesuse eestpalve kõrval, et ta tahab, et te näeksite tema kirkust.

Kas me ikka saame aru, mida see tähendab ja
kui suur see on? Et kui see on meie kui valitute saatus, kui see on, milleks
Jumal meid ette valmistab – nägema Jeesust tema täies auhiilguses –, et kui see
on, milleks Jumal meid tahab valmistada, kas me ei pea siis ka ise praegu ja
kohe hakkama valmistuma selle jaoks? Kirkus ja ausära, see on, mille pärast
Jeesus palub. Andku Jumal sellel palvel täituda!

Aamen!

Toomas Paul,

Teoloogiadoktor

Toomas Pauli jutlus on peetud 8. septembril
Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Porvoo deklaratsiooni allakirjutamise 10.
aastapäeva tänujumalateenistusel.