Nagu noateral kõndides
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus / Number: 12. jaanuar 2011 Nr 2 /
Vahel tundub, et kui kirik kuidagi üldse silma paistab, siis ikka mingi skandaaliga seoses. Pastoriamet on mitmes mõttes justkui noateral käimine – kunagi ei tea, mismoodi mingit su sõna või tegu võidakse tõlgendada või käänata. Peamine meister tõlgendamistes on muidugi meedia. Paraku on asju, millest ei vaevuta kunagi kõnelema, sest puudub piisav skandaalimaik …
2009. aasta sügisel hakkas mulle helistama üks härra, kel aastaid üle viiekümne. Põhjused helistamiseks olid sageli põhjendamatud, kuigi algul ei saanudki sellest nii hästi aru, sest ei osanud sedapidi mõelda, ja ameti poolest olen ju kohustatud kõik hädalised vastu võtma. Olles aga paar kuud pidevalt «jutul käinud», teatas ta, et soovib mulle midagi olulist öelda. Maandus siis mu diivanile ja prahvatas õnnelikult: «Ma tahan sind endale elukaaslaseks!» Minu eitav vastus oli karm ja otsekohene. Seepeale kuulsin midagi niisugust, et aga ma ju tean, et sa mind tahad ja mind eriliselt vaatad. Tollest hetkest algas saaga, mis mu kristliku ligimesearmastuse tõsiselt proovile pani.
Saaga tähendas mitu korda päevas helistamist, jälitamist, igal pühapäeval lühtri tagant nilbel pilgul piidlemist, leeritundides nihelemist – järsku ilmus mees igale poole, kus olin mina. Küla peal puistas härra oma surmani tüdinenud «usaldusisikutele» südant ja kurtis, et pastor on ta ära võrgutanud ning mängib nüüd temaga mingit karmi mängu. Pidasin nõu praostiga, palusin abi ka konstaablilt. Viimane hoiatas meest karmilt ja lubas võtta kasutusele rangemad meetmed, kui olukord ei parane. Nojah, rangemad meetmed küll, aga kogu loo paradoks seisnes selles, et karmimaks reageerimiseks peab olema konstateeritud vähemalt füüsiline kallaletung. Mida teha sellises olukorras? Provotseerida nii kaua, kuni teine kurikaga kallale tuleb, et oleks seaduslik alus ahistaja isoleerimiseks?
Millegipärast viibime olukorras, kus tegeldakse pigem tagajärgede, mitte ennetamisega, aga oma riigilt eeldaks ikkagi turvatunde tagamist. Vastukaaluks võib tuua näite Inglismaalt, kus mees tõukas naist ning viimase kaebuse peale tuli viivitamatult kohale kuus politseinikku. Kuigi naine soovis rahunedes avaldust tagasi võtta, pole see enam võimalik, sest igasuguse turvalisuse tagamisel valitseb tolles riigis nulltolerants ning reageeritakse kohe ja karmilt.
Praeguseks arstidelt diagnoosi saanud mehe süüdistused ja jälitamised kestsid kauem kui aasta. Meelitused vaheldusid raevukate etteheidetega: aga vaata, mis sa minuga teinud oled! Ei kujutanud varem ettegi, et selline vaimne terror võib viia lausa meeleheiteni. Meeleheitele andis kõvasti hoogu juurde ka teadmine, et juriidiliselt olen täiesti kaitsetu. Enamgi veel – kaitsetud on ka teised potentsiaalsed ohvrid.
Muidugi pole minu loos iseenesest midagi uut. Usun, et paljud kolleegid on olnud mingi sarnase supi sees. Ent ühel päeval tekkis mul kõhe mõte: kui vihane ja kättemaksu ihkav härra arvab heaks näiteks Õhtulehele teatada, et naispastor on teda armutult ära kasutanud, siis on see kindlasti skandaal, millest meeleldi uudis tehakse, ja paraku jääb siis vaid minu sõna tema sõna vastu. Huvitav, kumba meelsamini usutakse?
Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist