Muru peaks niitma iga päev

Kuigi siinses rubriigis peaks kirjutama möödunud nädalal toimunust, võtan vabaduse rääkida pisut varasemast, nimelt Eesti Ajalehtede Liidu korraldatud žanriseminarist. Ettekanded sellel olid suurepärased ehk siis õpetlikud ja nende mõju pikemaaegne.
Kui viisteist aastat õpetati uudislugu kirjutama ühtmoodi, mida peetakse klassikaliseks, siis paari aastaga on muutunud nii olud kui lugejad. Seepärast rõhutas Priit Pullerits oma ettekandes, et ajakirjandusest peab õhkuma energiat, põnevust ja erutust. Lugejate usaldus ja lojaalsus tuleb välja teenida, siis jäävad ka paberkandjal ajalehed alles. «Internet ei maga», oli üks koolituse sõnumeid. Seepärast eeldab uus ajakirjandus kirjutajalt suuremat tööd, mille tulemusena ka uudislugu muutub justkui vestluseks lugejaga, stimuleerides lugejat kaasa mõtlema, lugeja soove ja voorusi märkavaks, teda usaldavaks. Usun, et seda teed on käinud ja käib ka kirikuleht. Pidevalt õppides ja arenedes, muutustega kaasas käies.
Mis on aga sel pistmist muru niitmisega? Niipalju, et võtsin lugeda Heikki Silveti raamatu «32. kooli saladus ehk Karajani muru». Tunnen omaaegset pastorit ja praegust kooliõpetajat, kes alati uuele avatud on, juba ammu. Leidsin tema koolieluga seotud tähelepanekutest toredad ja mõtlemapanevad read. Kõneleb ta neis maailmakuulsast dirigendist Herbert Karajanist, kelle käest küsiti tema orkestri suurepäraste saavutuste üle. Kirjutatud on: «Karajan ütles umbes järgmist: «Kas teate, mis on Inglise muru saladus? Vanaisa niitis seda iga päev, isa niitis seda iga päev ja poeg niidab iga päev. Kolm põlvkonda igapäevast niitmist on andnud sellise muru, mida imetlete. /…/ Just nii on ka minu ja mu orkestriga. Ma ei jäta kunagi päevagi vahele.»» Head muruniitmist täna ja homme ja iga päev.
Rita Puidet