Murdekeelne jumalateenistus sobib kirikusse

Miks ei võiks murdekeelne jumalateenistus muutuda meie kirikus sagedasemaks nähtuseks, mõtlesin pärast võrukeelset jumalateenistust Hargla kirikus paar nädalat tagasi, mis toimus Kaika suveülikooli raames ja tõi sealse pühakoja üle pika aja taas kirikulistest täis.
Tänavuse suveülikooli rektorina teadsin alguses peale päevade kava kokku pannes, et kirik leiab selles oma koha – oleks olnud kohatu jätta pühakoda, mis ajalooliselt on olnud kihelkonna keskpunkt, plaanidest välja. Kohatu oleks olnud teenistust ka kirjakeeles teha, sest ürituse «ametlikuks» keeleks oli ju võru keel.
Kuna ma teadsin, et Viljandi kirikumuusik Külli Salumäe on tubli töö võrukeelse jumalateenistuse koostamisega juba paar aastat tagasi ära teinud, siis oli seegi selge, keda jumalateenistust läbi viima kutsuda: õp Toivo Hollo Vastseliinast ja Külli Salumäe Viljandi Pauluse koguduse lauljatega.
Inimestest tulvil kirikusaal ning jumalateenistusega loodud eriline õhkkond lõid meeleolu, mis tõi liigutuspisara silma. Mulle tundus, et mitte üksnes minul. Nagu kodusai või omaküpsetatud leib, mis iga kord veidikene omamoodi välja kukub, aga igasugusele poekraamile silmad ette teeb, nõnda oli ka see omas keeles jumalaorjus – oma ja hea.
Eesti piirkondlike keelte kasutamine jumalateenistusel on mu meelest täiesti põhjendatud, sest annab kiriklikule talitusele täiesti teistsuguse koloriidi, muudab selle palju inimlikumaks ning omasemaks. Mul on kahju, et seda on siiani liiga vähe kasutatud. On kuulda, et mõni ajaloolise Võrumaa vaimulik peab kohalikus keeles teenistust või kasutab võrukeelseid osi, kuid olen aru saanud, et see pole regulaarne. Aga võiks olla.
Ma ei tea, kuidas see kirikukorralduslikult oleks võimalik. Variandina võiks kaalumisele tulla teha prooviaasta, katsetada ühe aasta jooksul, milline mõju sellisel jumalateenistusel on: kas inimesi tuleb kirikusse rohkem või jääb just vähemaks. See oleks siis nagu kunagi oli lauakirik, et inimene kohe teab, et sellel kuupäeval on teenistus kodukeeles ja vastavalt sellele saab valida, kas minna kirikusse või mitte. Katseaja järel saaks otsustada, milline nõudlus murdekeelse teenistuse järele reaalselt on.
Ajaloolise Võrumaa alal on mitu koguduseõpetajat (Margit Lail Kanepis, Argo Olesk Pindis, Mait Mölder Rõuges, Üllar Salumets Urvastes ja Anna-Liisa Vaher Kuperjanovi kaplan – toim.), kes kõnelevad murret emakeelena ning seega saaks ilusti hakkama selles teenimisega.
Nii et keelemuret vaimulike poole pealt ees ei oleks. Küllap pakuks see vaimulikele pingetki, kuidas seda või teist kohalikus keelepruugis väljendada. Hargla kirikus olnud teenistuse näitel, kus õp Hollo pidas jutluse halastajast samaarlasest, ei ole karta, et murdekeelne jumalateenistus oleks vähem väärtuslik.

 

 

 

 
Marju Kõivupuu,
rahvaluuleteadlane, Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige