Mõtteid Jumala sõnast

Eks kõik inimesed on kuulnud sõna «piibel». Ollakse seda ehk pisut lugenud, sirvinud siit ja sealt ning pandud siis taas riiulisse. See raamat ei ole justkui avanenud ega endasse haaranud. See ei tähenda, et ta on surnud, kui meeli ei köida. Piibel hakkab elama siis, kui inimesel tekib igavikuline igatsus.
Sõna valgustab meie elu ja teeb teatavaks, missugust elu Jumal meilt, inimestelt, ootab. Jumala sõna peaks olema iga inimese elu alus. Selle valgel võib ja saab inimene hinnata oma meelsust ja elu kvaliteeti. See on mõõdupuuks. Piibel on ainulaadne ja imeline raamat. Ma ei tea ühtegi teist raamatut, mida on läbi ajaloo nii põhjalikult loetud ja uuritud, mille üle on palju vaieldud. Iga põlvkond on sealt midagi leidnud. Ei saada temast üle ega ümber. Paljudele on ta õnnistuseks ja paljudele pahanduseks.
Kui loetakse mõnd head raamatut, mis meile sobib, siis on lugemiselamus käes ja me paneme teose tagasi riiulile. Mõni raamat, mis on eriti haarav, loetaks kaks-kolm korda läbi ja see jääb samuti sinnapaika. Jumala sõnaga on teisiti – ta elab. Heebrea kirja autor teab öelda, et see on vahedam kui kaheteraline mõõk, avades hinge ja vaimu. Nii seisame Jumala ees alasti ega saa midagi varjata, tema on südamete tundja ja südame mõtete lugeja. Kui puudub Jumala sõna, kuidas me siis teaksime, mis on patt? See mõiste tuleks kas välja mõelda või kohandada juriidiliselt seadustega, mis elukorraldust reguleerivad.
Tänapäeval on Eestis kohaldatud kaks mõistet: väärtegu ja kuritegu. Samas on mõlemad ju seadusest ja käsust üleastumised, seega karistatavad. Üks leebemal ja teine rangemal moel. Mõlema kohta võib öelda, et inimene on eksinud ja patustanud seaduse silmis. Jumala sõna kuulutab meile aga nii kohut ja meie aruandlust Jumala ees kui ka armu ja andeksandmist Jeesuses Kristuses. Jumalal ei ole paragrahvide raamatut, mille järgi meile õigust mõista. Sõnum on inimkonnale antud ja see ei tule kunagi tühjalt tagasi. Temas on laetud taevane energia. Nõnda on sõna vägev ja temas on kaljusid purustav jõud, samas ka elustav vägi.
Jumala eest pole võimalik kuhugi põgeneda. Ristiinimesel peaks isegi rõõm olema, et ta saab tulla jumala ette ning seista tema ees avatud ja siira südamega. Ma ei tea, mis meeleseisundis oli kuningas Taavet, kui ta ütleb oma 139. laulus: «Issand, Sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on Sulle tuttavad.» (Ps 139:1–3)
See oli tal sügav äratundmine, et inimene on üksnes põrm. On ju vana tõde, et inimese ja Jumala mõtted ei lange kunagi kokku. Kuidas võibki inimene mõelda Jumalaga ühes rütmis! Meie kohus on kuulata Jumala häält ja panna tähele tema sõna, et me oma lühikeses elus pettuma ei pea.
Olen tähele pannud, et nii mõnedki usklikud inimesed songivad oma pattudes ja ütlevad: «Oh mis mina, patune inimene – ei Jumal kuule mind.» Niisuguse mõtlemise puhul pole ju mõtet ennast usuasjadega vaevata. See tundub olevat lootusetu pessimism. Võib-olla ma eksin. Usust Jeesusesse, mida kiri tunnistab, tuleb kinni hoida, siis löövad meie palged särama.
Kristuse läbi pole Jumala troon enam kohtupaik patuste hukkamõistmiseks, vaid armutroon eksinutele halastamiseks. See, mis võib tunduda esmapilgul võimatu, saab peagi võimalikuks. Uskugem siis Jumala sõnasse ja katsugem elada nende heade nõuannete järgi, mis sinna on talletatud. Võib-olla minu mõtisklus tundub tõsisevõitu, aga nähtavasti on see tingitud pilvisest ja märjast sügisest.

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem

Politsei- ja piirivalveameti aastapäeva kontsertjumalateenistus peetakse 18. novembril kell 16 Tartu Jaani kirikus. Teenivad kaplanid, jutlustab politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem õp Jaan Jaani.