Monument ja vabadus

Vabaduse monument on kütnud avalikkuse kirgi juba mõnda aega. Õnneks näib, et riigil jätkub seekord meelekindlust see viimaks püstitada. Konkursi võitnud tööd «Libertas» ei saaks mingil juhul võrrelda altariga «tundmatule jumalale», millest räägib apostel Paulus Ateenas kõneledes. Vabadusrist osutab üheselt meie vaba riigi aluseks olevale sündmusele – Vabadussõjale.
Inimeste mõtted seoses monumentidega võivad aga teinekord tõesti käia kummalisi radu pidi. Soome kaitseväe kaplaniteenistuses näiteks ringleb lugu, kus ühele Soomet külastanud kõrgele Prantsuse kindralile oli antud ringisõitmiseks auto koos Soome ajateenijaga. Ühel hetkel olevat kindral avaldanud soovi asetada pärg tundmatu sõduri hauale Helsingis. Ajateenijatest autojuhid on üldjuhul väga leidlikud ning nii ei kaotanud ka see südi noormees pead, vaatamata sellele et tal polnud aimugi, kus selline monument asuda võiks või kas üldse sellist Helsingis leidub.
Autojuht aitas osta pärja ja seejärel asetada selle ühe suure monumendi jalamile, mille juures ta kunagi kooliekskursiooniga käinud oli. Ometi tundus asi kindralile kuidagi kahtlane, sest monumendil seisev mees ei näinud üldse sõjaväelase moodi välja. Kui kindral viimaks monumendilt Jean Sibeliuse nime leidis, pöördus ta otsustavalt ajateenija poole, et kas tegu ei ole mitte kuulsa soome heliloojaga? «Just nimelt,» vastas autojuht rõõmsalt, «see-eest sõdurina oli Sibelius ju täiesti tundmatu.»
Kuigi pronkssõdur on tundmatu sõduri mälestusmärgina tänaseks tuntud ka väljaspool Eesti piire, ei sobi see monument ajaloolistel põhjustel kokku vabaduse mõistega suurema osa eestimaalaste jaoks. Kahjuks ei suutnud me ka oma esimese iseseisvuse perioodi jooksul vabadussammast püstitada ning nii ei ole meil senini väärikat üleriikliku tähtsusega monumenti, millega austada nende inimeste ohvrit, kes on andnud oma elu meie vabaduse eest. Helsingis näiteks on samal ajal mitu mälestuskivi, mis pühendatud Eesti Vabadussõjas langenud Soome vabatahtlikele. Me ei ole sellisel moel olnud tänamatud mitte üksnes meie oma rahva vabadusvõitlejate suhtes, vaid ka oma Vabadussõja-aegsete Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikest liitlaste ees.
Viimaks on meil lootust, et see piinlik olukord ei püsi enam kaua. Vabadusristi märk tekitab siiski inimestes erinevaid tundeid ja mõtteid. Nii meenutavat konkursi võitnud monument mõne arvustaja meelest liigselt ristiusu sümbolit. Mõne arvates riivab vabadusrist solvavalt väga paljude inimeste tundeid ning külvab vaenu meie oma rahva seas. Küsitakse samas, et kas siis ei olnud võimalik luua monumendi kavandit, mis meeldiks kõigile või vähemalt ei ajaks vihale suurt osa rahvast? Vabadusristi on selle kristliku ristimärgi kuju tõttu koguni võrreldud otseselt pronkssõduriga.
Usun, et paljud kristlased loevad selliseid mõtteavaldusi raske südamega. Kuid see on ometi olukord, mis on iseloomulik just nimelt vabadusele. Vabadusele, millele me tahame püstitada monumenti. Vabadusele, mille eest paljud on andnud oma elu. Kas me oleme aga rahvana vabaduse jaoks küpsed? Kas suudame respekteerida teiste inimeste vabadust olla kristlane või olla ateist, neid mitte alandades või solvates? Kas suudame vabade inimestena armastada Jeesuse eeskujul ka neid, kes meid ei armasta?
Meie rahva ajalugu on olnud keeruline. Vabadus on olnud idee, mis meid erinevail aegadel on innustanud ja ka ühendanud. Vabadus on olukord, kus meil kõigil võib olla vabadusest oma arusaam, ilma et keegi meid selle pärast ründaks. Vabaduse võlu ja väärtus ongi selles, et mingi asi ei pea tingimata kohustuslikus korras meeldima kõigile. Rahvas on küps selliseks vabaduseks alles siis, kui sellega kaasnevad erinevad arusaamad ei aja suurt osa rahvast vihaseks ega lõhesta meid. Kui vabadus ei suuda meid ühendada, siis ei suuda me seda varsti enam hoida ka oma laste jaoks.
Siiski, rahvas püsib kindlamalt ajaloo tuultes, kui ta tunnetab end võimalikult ühtse perekonnana, keda ühendavad väärtused on kooskõlas või vähemalt üksteisele mõistetavad. Perekonnas ei pea kõik selle liikmed olema ühesugused. Kuid ometi iseloomustab perekonda üksteisemõistmine. Kristlikku või üldse religioosset perspektiivi selle igavikulises mõõtmes on sekulaarses keskkonnas kasvanud inimesel mõnikord raske hoomata. Vabadus on aga olukord, kus meil on võimalus oma perspektiive selgitada ja püüda olla mõistetavad neile, kes üldjuhul kardavad seda, mis jääb arusaamatuks. Kasutagem oma vabadust ja püüdkem saada oma usus enam mõistetavaks inimestele, kellega koos me loome elu vabas Eestis. Vabadus ja selleni viinud vabadussõda väärib juba sellise võimaluse loomise eest kindlasti monumenti.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan