Mõni mõis…

Eesti Filharmoonia Kammerkoori direktor Anneli Unt ütles hiljuti ERSO rahastamise ümber lahvatanud skandaali ajal umbes nõnda, et ministeeriumis hinnatakse riigieelarvelise kultuuriüksuse juhti põhimõttel: mida harvemini ta pöördub ametnike poole probleemidega, seda edukam on.
Üksteist aastat koguduses töötatud aja jooksul on mul vahel jäänud mulje, et vaimuliku edukust hinnatakse meie kirikus sarnaselt. Kindlasti olen ma valesti aru saanud. Aga kardetavasti said valesti aru ka Heino Nurk või Kalle Gaston. Eks just seepärast tulid Karksi ja Halliste koguduse probleemid, mis õpetaja ametist loobuma sundisid, peapiiskopile üllatusena. Ega peapiiskopi ülesandeks olegi kuulata igasugu kõlakaid, näiteks neid, mis Halliste koguduse kohta ringi on liikunud. Paljugi, mis räägitakse. Kiputakse unustama, et peapiiskop suhtleb kõiketeadva Jumalaga otse üksnes Andrus Kivirähu pilalugudes.
Nüüd siis kurdab Viru-Jaakobi õpetaja Tarmo Linnas Virumaa Teataja 10. septembri numbris omakorda hüljatuse ja majanduslike raskuste üle ning süüdistab kirikuvalitsust maksude tõstmises ja nende jõulises väljanõudmises. Kantsler Urmas Viilma vastab õigusega, et ametivend on välja tulnud pooliku tõega, sest kolmandikul kogudustest maksukoormus uudse süsteemi alusel hoopis vähenes ja kirikuseaduste täitmine on vaimuliku ametivandejärgne kohustus. Konkreetse kaasuse puhul tulevat aga silmas pidada, et «maksureformi poolt hääletas 60-liikmeline kirikukogu, seda otsust ei teinud konsistoorium või mõni ametnik kabinetivaikuses».
Tarmo Linnas ei mõista tõde, mis ausalt öeldes mullegi enne kantsleri selgitust päriselt kohale ei jõudnud, nimelt et maksureformi puudutav eelnõu ei jõudnud kirikukogu ette sugugi konsistooriumi kabinettidest, nagu kirikukogu kodukord põhimõtteliselt ette näeb. Usutavasti ilmutati see otse Pühast Vaimust. Seetõttu kahjustab kehtestatud korra kritiseerimine otseselt hea sõnumi levitamist Eesti Vabariigis ning kirikuvalitsus ei saa kuidagi vastutada teisele kolmandikule kogudustest tekitatud rahaliste raskuste eest.
Sageli arvatakse, et meie kiriku probleemid on peamiselt seotud minevikuga, selle perioodiga, mil rahvast viiekümne aasta jooksul õpetati risti asemel vagalt sirpi ja vasarat ette lööma (vahva kujund, kas pole, laenasin selle Claude Dunetonilt). Just seepärast lonkab finantsdistsipliin ning kõigub kõik muugi.
Näiteks deklareerib Saarte praost Veiko Vihuri: «Tegelikkuses on ka EELK õpetuslik positsioon juba ammu lagunema hakanud – mõelgem kasvõi piibelliku ja apostliku ordinatsiooniteoloogia hülgamisele – ning edasised muutused kiriku praktikas on vaid aja küsimus. Juhul kui kirikujuhid ja me kõik meelt ei paranda ning oma usu hoidmise nimel midagi ette ei võta.»
Ent ajaloole on omane kordumine. Luther vaidlustas 1517. Issanda aastal oma 95 teesis väite, nagu oleks kiriku varanduseks Kristuse ja pühakute teened (Clemens VI dekreet Unigenitus Dei Filius aastast 1343). Teened, mida kirik omakorda saaks indulgentsi vahendusel konverteerida konkreetsesse käibelolevasse vääringusse ja neid vahendeid kasutada oluliste eelarveväliste projektide rahastamiseks (indulgentside müüki võiks tänases tähenduses nimetada fundraising’uks), nagu näiteks uue püha Peetruse katedraali ehitus Roomas toona. Ega olnud Lutheri meelest selleks varanduseks ka vaesed, nagu väitis 3. sajandil paavst Sixtus II varahoidja püha Laurentius; s.t kiriku ülesandeks pole ressursside ümberjagamise kaudu sotsiaalse viletsuse leevendamine. 62. teesis ütleb Luther: «Tõeline kiriku varandus on Jumala kirkuse ja armu kõigepüham evangeelium.» Konflikti lahendamiseks Roomast Saksamaale saadetud kardinal Cajetanus tegi Lutherile küll kiiresti selgeks, et ta eksib. Paavstiga ei vaielda ning kiriku eelarvetasakaalu ei tohi ohustada.
Mihkel Raua juhitud vestlussaates «Kolmeraudne» jagas lapsesuuga ärimees Jüri Mõis kõik inimesed kaheks: ühed teenivad liiga vähe (nende hulka pidi kuuluma ka ta ise), teiste jaoks on kõik liiga kallis. Ekspankuri jutu järgi näitab see suhtumist: kas inimene võtab midagi ise ette, et oma sissetulekuid suurendada ja probleeme lahendada, või ootab, et seda teeks keegi teine, näiteks riik mingite hindade piirmäärasid kehtestades.
Tegelikult kordas Jüri Mõiski varjatult vana tõde, et raha pole mitte rikkuse, vaid vaesuse mõõt. Kel raha rohkem, on üksnes vähem vaene, ei muud. Igasugune eelarve näitab alati puudujääki, seda, mida kõike me ei saa endale lubada selle vähese kõrval, mida saame.
Kirik aga peaks kuidagiviisi suutma jagada rikkust, mitte vaesust.

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist