Mõeldes ristideta haudadele

Laupäeval on Eestis leinapäev, mil meenutame 14. juunil 1941 alanud suurküüditamist.
Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neid ei õnnestunud tabada, ent üle 10 000 kodaniku viidi siiski sunniviisiliselt oma kodust ära. Öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditajad oma kuritegelikku missiooni üle Eesti. Õhtul magama heitnud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 loomavagunit, igasse paigutati üle 50 inimese.
Paljude eestlaste mõtted on kantud eelolevast leinapäevast. Toimetusse saabus elektrooniline kiri Ameerika Ühendriikidest Ohio osariigist, kus kirikulehe järjepidev lugeja Karin Imbi Ruus meenutab paari aasta tagust küüditamise mälestuseks peetud  oikumeenilist jumalateenistust. Teenistusele järgnenud koosviibimisel tegi komitee esimees ettepaneku lugeda teemakohaseid luuletusi eesti, läti ja leedu keeles, et demonstreerida balti keelte ilu ning aidata luua leinapäevale kohast meeleolu.
«Sirvides oma emakeelseid luulekogusid, ei leidnud ma luuletust, mis ütleks just seda, mida mina oma südames tundsin. Kirjutasin siis need juurdelisatud read ja lugesin seal ette,» kirjutab Karin Imbi Ruus Eesti Kirikule ning postitab oma südamest kantud värsiread, mida toimetus soovib oma lugejatega jagada:

 Mälestades
      Kaugel Siberi taigades, heinamaa pääl
on ristideta haudade rivid.
Vaikust segab vaid siristav lindude hääl,
taeva vaatavad vaikivad kivid.
     Sääl nimetutes kalmudes uinuvad
kommunistliku terrori ohvrid.
Maailm on ammu neid unustand,
neist kõnelda nagu ei tohiks.
     Ülekohus, mida aeg ei matta saa,
raskelt kaalub me südame sopis.
Siit kaugelt me ulatame käe
ja viibime nendega mõttes.