Mitmekesisuse rikkus

Meie kiriku usuelus on erinevad vaimsete praktikate viljelejad: ühed oleme nimetanud krüptokatoliiklasteks, teised soovivad ehk väärida tõeliste luterlaste tiitlit, kolmandad kiikavad õigeusu suunas. Kõigil neil valikutel on osa meie kiriku vaimsusest, sest oleme üks Kristuses või tahame sinna jõuda, nagu mõnikord põhjendatakse. Ja tõepoolest – Jumal pole üheülbaline, temas on mitmekesisus, mis ületab mõistmise.
Üks vaimne praktika, mis aasta-aastalt aina enam eluõigust küsib, on retriit ehk süvi ehk vaimulikud harjutused, mida viljeldakse vaikuses. Süvi (aga kindlasti on ka teisi võimalusi) võib saada teeks Jumalani või siis taaskohtumiseks, olenevalt inimese vaimsest hetkeseisundist. See võib olla vastus või üllatav taasleidmine andekale kaotajale.
Süvist võib saada valge tuvi, mis läbi õhtupimeduse sinu poole lendab, et kohale jõudes kohale juhatada. Kui see kahekordne kohtumine vahendi ja eesmärgi, tee ja päralejõudmise vahel toimub, siis tuleb riskida, et miski pole enam seesama. Näiteks saabub suur reede ja ühtäkki lainetad Jumalas. See pole mingi metafoor või nali, sa tõepoolest lainetad Jumalas, tema lunastav armastus tungib su sisse, see vallutab sind möödapäästmatult, kahtluse varjundita.
Kas Kristuse kannatus kõnetab selles olukorras teisiti? Kas maavärin ja häving, tornaado ja hiidlaine, haigus ja hüljatus saavad uue värvingu? Muidugi. Teistmoodi pole see võimalik. Ja selles tunneme ära Jumala armastuse: läbi valu sündiva armastuse; sipelga raja taeva alla, taeva suunas ja taevas eneses.
Suur reede kisendab igas tundes, liigutuses, mõttes ja muidugi silmades. Silmadest ei saa üle, mööda ega läbi. Silmad kõnelevad, mis teeb haiget ja aheldab, masendab ja viib tumeduse teele, unustades Valguse … Ja siis on üks võimalustest anda sõna süvile, et palvetavas vaikuses otsida Jumalat.
Võib juhtuda, et tumedus kaob, hajub teisel pool vaikust, ning süda rõõmustab ja hing ilutseb Jumalas nõnda, et üks­olemisest saab igavesse ellu voolav allikas. Ja kui see juhtub ka kõige lühema silmapilgu jooksul, on kõik hästi, sellest piisab, et täita su elu ülirohkesti. Janu muu järele kaob ehk Sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
Iseendast loobudes kohtad Jumalat, kes kannatab, nutab ja ahastab nagu sinagi; kes tunneb su meeletust, mõistab su mõistmatust, taipab su tagamaid … ja ikkagi armastab.
Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga neile, kes päästetakse, on see Jumala vägi ja midagi muud ei ole, ei tule ega saa olema. Jah, mõned rajad on veel käimata, helid kuulmata, lõhnad haistmata, tunded tundmata, aga Jumal on ikka seesama täna, homme ja ülehomme. Ta on ligi, siin ja praegu.
On erinevaid teid Jumala juurde ja Jumalas olemiseks. Aastatuhandetevanune vaikuses Jumalasse süvenemine läbi vaimulike harjutuste, läbi palve on üheks võimaluseks, et leida või taasleida hingamine Jumalas. Selliste võimaluste pakkumine on mitmekesisuse rikkus meie kirikus.

 

 

 
 
Kätlin Liimets,
Eesti Kiriku reporter