Maestro Roman Toi jõudis Eestisse vahetult pärast aprillisündmusi. Ta on hästi kursis sellega, mis siin juhtus.

Maestro Roman Toi on Viljandi linna aukodanik, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia ning Viljandi Kultuuriakadeemia audoktor.

«Olen esitanud endale küsimuse, miks see nii läks. Teatud võrdlusi võib teha 20. aastate Eestiga. Nägin Viljandis pärast Vabadussõda iseseisvuse loomist. Sakslasi oli siis kahte sorti. Ühed ütlesid, et nemad matsidega kaasa ei lähe, ja matsid ei läinud nendega ka kaasa. See grupp närtsis mõne aasta jooksul ära.

Sama on siinsete venelastega – kes on Eesti ühiskonda tulnud, need elavad edasi. Pahandusi teevad need, kes ei taha andeks anda, et Eesti sai vabaks. Õnneks eestlased lasevad ebameeldivused «mööda külgi maha joosta».

Mis puutub aga sellesse vaesesse Tõnismäe tinasõdurisse, siis tema polnud milleski süüdi. Kuid õigesti tehti, et ta nii äkki minema viidi. Olen lugenud riigikogu uurimiskomisjoni protokolli, kus seisab, et Vene ajal pandi see üles puhtal kujul kiituseks nõukogude võimule.»

Olime valmis kulutama

Eestis esitles Toi oma trükivärsket raamatut «Kaunimad laulud pühendan sull’». Kuidas tekkis mõte raamat kirjutada?

«Ma ei mäleta täpset momenti, kuid mõtted hakkasid aastaid tagasi tekkima, siis, kui püüti eesti ühiskonda Kanadas lõhki ajama hakata. Juhtnöörid selleks tulid muidugi NSV Liidust. Esimene motiiv oli, et meil oli keelatud kokku puutuda kodumaalt tulnutega, see oli 70. aastatel.

Mina vaatasin, kuidas seda käsku saaks naeruvääristada – hakkasin hankima endale Eestimaa värsket koorimuusikat. Ja ma kannatasin selle tõttu rünnakute all. Näiteks pandi väga pahaks, kui me segakooriga Boris Kõrveri operetist «Laanelill» katkendi esitasime. Opereti tegevus toimub küll XX sajandi alguses Tartus, kuid Kõrver oli ju ENSV Heliloojate Liidu esimees! Moskva palgalised olid ummisjalu emigrante omavahel tülli keeramas. Tundus, et see neil algul isegi õnnestus.»

Roman Toil oli Torontos kaks võimsat eesti koori: segakoor ja meeskoor. Mõlemas üle 100 laulja.

«Meie koorid olid valmis kulutama Eesti tutvustamise peale. Me käisime New Yorgi Lincoln Centre’is laulmas, esinesime ka jõulude ajal Jeruusalemmas, olime koos maailma teiste kooridega Jeesuse sünnikiriku trepi peal laulmas. Eesti keeles laulmas. Kuid meie aktiivsus muutus mõningatele inimestele pikapeale tülikaks ja meid taheti tülli ajada. Minu koorimuusikaline tegevus kujunes iseseisvat Eestit tutvustavaks missiooniks.»

Veendunud iseseisvumises

See küsimus, kas Eesti uuesti iseseisvaks saab, ei tõusnud üldse üles, oldi kindlad, et saab. «Meie ülesanne oli rääkida iseseisvast Eestist ja sellest, mis juhtus, et iseseisvus kaotati. Ma süüdistasin siis ja süüdistan praegugi inglasi ja ameeriklasi, et nad müüsid meid Jalta ja Potsdami konverentsil lihtsalt venelastele maha.» 

Oma raamatut peab maestro meeldetuletuseks sellest, kuidas nõukogude võim püüdis ulgueestlasi (nagu ta korduvalt ennast ja oma saatusekaaslasi kutsub) omavahel tülli ajada. «Selle raamatu kirjutamine ei olnud hõlbus ja et see nüüd kaante vahele sai, on tänu inimestele, kes minu juhitud koorides üle maailma Eesti tutvustamisega tegelesid. Kuid et kogu see võitlus ühe raamatu kaante vahele mahuks, pidi seda kahjuks väga lühidalt tegema. Aga kooriliikmed olid mul väga toredad ja nendest tahaksin ma kunagi veel kirjutada.»

Algupäraseid koraale!

Auväärses eas helilooja ei väsi ikka ja jälle uusi ideid välja pakkumast. Kiriku laulu- ja palveraamatus on ligi viiesajast koraalist ainult 30 eesti algupärandid, leiab Toi ja teeb EELK Konsistooriumile ettepaneku kuulutada välja uute kirikulaulude kirjutamise konkurss. Preemiaraha 50 000 krooni paneb vanameister ise välja. «Jäin mõtlema, et ega ma Peetruse juurde nüüd nii kallist piletit ka ostma ei pea, panen parem mõne pennikese välja ja inspireerin inimesi originaalseid eesti koraale kirjutama.»

Et koraalikirjutamine kergete killast pole, on maestro nõus appi tulema: «Ma kavatsen Eesti Kirikusse lähemal ajal paar artiklit kirjutada, kuidas peaks koraale kirjutama, eriti koraalide sõnu. Kõige suurem probleem on selles, et sõnad peavad ühest salmist teise rütmiliselt identsed olema. Õnnetuseks on muusika fraasid nende alguse ja lõpu suhtes karmimad. Ja kui üks silp jookseb järgmisse fraasi, ajab see normaalse rütmi sassi.

Mõni koraal on hästi lauldav, mõni aga kohe mitte, nii see on. Ma sain väga kiita lauljatelt, kes esinesid 23. mail Toomkiriku kontserdil (Toi juubelikontserdil lauldi tema laule. – T.P.) ja just selle pärast, et eesti keele kõla ja muusika käisid seal hästi kokku.»

Kuhu kadus organist?

Ometi teeb üks asi Toi meele kurvaks: «Kiriku põhikiri ei mäleta organisti, räägib küll kiriku teenistujatest, kuid organistist eraldi mitte. Neli aastat tagasi käisime abikaasaga kodumaal külas olles vähemalt kaheksas kirikus ja ma võtsin stopperiga aega, kui palju oli jumalateenistusel muusikat ja kui palju sõna. Ja see oli sõbralikult pooleks. Aga seda ametimeest, kes muusikaga terve jumalateenistuse ühte tervikusse mängib, ei ole põhikirjas meeles peetud.»

Välis-Eesti kirik sai endale uue peapiiskopi, dr Andres Tauli. Toi on Tauliga Toronto Peetri kirikus kaua koos teeninud. Ta on veendunud, et E.E.L.K. ja EELK peaksid ühinema, ning loodab, et Andres Taul selleks teed sillutab. «Meie uus peapiiskop hoolitseb kindlasti selle eest, et atmosfäär Kodu- ja Väli-Eesti kiriku vahel muutub sõbralikumaks ja üksteisele lähedasemaks,» on vanameister veendunud. 

«Mina olen kogu aeg öelnud, et kahe peaga vasikat pole meil vaja ehk kirikud peaksid kindlasti ühinema. Tahaksin toetada ka Rootsi praostkonna soovi EELKga ühineda. Leidke uks, kust see ühiskond sisse lasta. Euroopa ja ülemerekogudusi eristab distants Tallinnast ja peamine küsimus ühinemisel on ju administratiivne, mitte teoloogiline. Meieisapalvet loeme ju sama moodi üle terve maailma.»

Mul oli õnnelik abielu

Oma pikaealisuse saladuse kohta ütleb Toi ühe sõna – abikaasa. Nüüdseks on abikaasa Vaiki igaviku teele lahkunud. «Abiellusime Vaikiga 1941. aastal, oleme laulatatud Tallinna Kaarli kirikus. Mul oli väga õnnelik abielu, mis kestis 62 aastat. Ehkki me ei olnud kõiges alati ühel meelel, kuid erinevate arvamuste tolerants on iga abielu vundament.» Roman Toi poeg Ants on Torontos arst. Ta veetis koos abikaasa Inga ning tütre Kristiga ka mõned päevad isaga koos Eestis.

Roman Toi on nüüd Torontos tagasi, kuid kodumaaga aitab tal sidet pidada Internet ja e-post. Igapäevast tööd teeb ta Toronto Peetri koguduses organistina (pühapäeviti kaks teenistust, ametitalitused peale selle) ja õppejõna Toronto konservatooriumis: «Mul on veel õpilasi ja see on üks lõpmata magus tunne, kui vanalt veel ennast vajalikuna tunned.» Muide, kõik vajalikud autosõidud teeb maestro ise ja autorooli hoidis ta peos Eestiski.

«Ma ei loe enam Eestis käimise kordi – tulen koju,» on Roman Toi öelnud.

Esmaspäeval, 18. juunil pühitses maestro oma 91. sünnipäeva. Sel puhul ühineb õnnitlejatega ka Eesti Kirik.

Tiiu Pikkur