Misjonist ja õunapuust

Reedel algavad Jõhvis kiriku misjoni- ja diakooniapäevad.
Misjonimõtet kannab sellel korral päevade teema «Täna ma istutan õunapuu». Lugu jutustab sellest, et Martin Luther öelnud kord: kui ma tean, et homme on viimnepäev, siis täna ma istutaksin õunapuu. Pilt kõneleb õunapuu istutamisest kui lootuse märgist. Õunapuu vajab kasvamiseks palju aastaid enne, kui temalt vilja saab.
See on vihje meie misjonitöö strateegiale – ole valmis ootama. Kaasaja inimene on küllaltki kärsitu ja me oleme nagu lapsed, kes tahavad vilja kohe kätte saada. Oleme vaevalt tosin aastat teinud vabalt ja avalikult kirikus tööd ja juba kuuleme nurisevaid hääli ja hinnanguid. Uued koguduseliikmed, kes on ristitud ja asunud kogudustes ametitesse, vajavad aega ja tööd. Kärsitud on aga paraku ka naaberkirikute toetusorganisatsioonid ja misjoniseltsid.
Kui tuli vabadus ja iseseisvus, siis alustas mitu misjoniorganisatsiooni Eestis tööd. Oli aeg, kui ainuüksi Lääne praostkonnas oli korraga kolm välismisjonäri. Töö läks jõudsalt edasi, inimesed tulid koguduste juurde, lastele suudeti korraldada head tööd. Siis aga ühtäkki tuli otsus – nüüd olete küllalt abi saanud, edasi peate ise hakkama saama.
Mulle tundub, et üheks teguriks selle otsuse puhul oli seegi, et poliitikud deklareerisid, et Eesti on nüüd valmis, edusammud on olnud kiired ja pöördumatud. Nüüd, aastaid hiljem, väidavad poliitikud siiski, et rõõmuhüüd oli enneaegne. Teine asi on see, et peame veel palju tööd tegema. Eesti riik ja Eesti kirik ei ole veel valmis, õnneks ei ole veel valmis.
Misjonipäevade eel tahan seega öelda, me peame tööd tegema ja olema valmis kannatlikult ootama vilju. Õunapuu kasvab pikkamööda ja vajab pidevalt hoolt, aga inimene vajab veel rohkem aega ja veel tõsisemat tööd.
Kolmandaks tahan puudutada sobiva meetodi valimist. Mõni aeg tagasi ilmunud raamatus «Üle lootuse läve» ütleb paavst Johannes Paulus II: «Uue evangeliseerimise kontekstis osutub väga kõnekaks fakt, et viimasel ajal püütakse taasavastada nn rahvaliku religioossuse väärtusi. Mõni aeg tagasi kõneldi rahvareligioonist üsnagi põlglikult. Selle teatud väljendusvormidele saab meie ajal osaks koguni täielik taassünd, näiteks mis puudutab palverännakuid iidsetel ja uutel radadel.»
Misjoni- ja diakooniapäevad on üks võimalus asuda palverännakule, minna teele Ida-Virumaale. Eesti ärkamisajal oli Virumaa ja mure tema looduse ning inimese pärast üheks liikumapanevaks jõuks. Misjonipäevade patroon AS Eesti Põlevkivi juhatuse esimees Mati Jostov ütleb oma pöördumises misjonipäevadest osavõtjate poole: «Ida-Virumaa suurtel ettevõtetel on lausa kohustus toetada vaimset poolt, mis ise käegakatsutavat kasumit ei tooda, aga on maakonnale ja kogu riigile edasikestmiseks sama vajalik kui õhk. /—/ Igaüks peab meist istutama puu – tegema midagi, et elu jätkuks, et säiliks parim, mida loonud meie eelkäijad!»
Soovin õnnistust kiriku misjoni- ja diakooniapäevadele!
Tiit Salumäe, assessor