Mis on see ainus, mille kaasa viime?

2. juuni Postimehest lugesin Juhan Viidingu viieplaadilise antoloogia esitlusest, mis toimus päev varem, Viidingu 56. sünnipäeval. Rein Veidemanni sõnul tahtis sõna-, mõtte-, rütmi- ja mälestustepingest tiine kirjanike liidu musta laega saal lõhki minna. Kahjuks sain tollest esitlusest teada tagantjärgi.
On inimesi, kellega kohtutakse kümneid, sadu, isegi tuhandeid kordi, ilma et koos veedetud tundidest suurt midagi meelde, hinge või südamesse jääks. On aga kohtumisi, mis vaatamata oma kordumatusele, või just seetõttu, mõjuvad ilmutuslikult. Minu jutuajamine Juhaniga oli viimaste killast.
See oli kümme aastat tagasi. Tagantjärgi ei häbene ma tunnistada, et suhtusin Viidingusse eelarvamusega. Tema stiil tundus mulle teatraalse ja kalambuuritsevana, nii luules kui ka elus. Mulle on alati meeldinud vaiksed ja tagasihoidlikud inimesed.
Ka tollel õhtul pildus Juhan vaimukusi ja hoidis seltskonna tuju üleval. Siis sattusime kahekesi kööki suitsu tegema. Ühtäkki oli mu kõrval hoopis teistsugune Viiding, kes küsis ilma igasuguse teatraalsuseta ühe Uku Masingu teksti kohta. Rääkisime sellest, kas Masingu «Palimplastide» lavastamine tuleks kõne alla, ja lõpuks ütles Juhan, et tema meelest on kunstis ja elus kõige tähtsam hooliv suhtumine oma kaasinimesse. Meie kõneluse üksikasjad pole mul enam meeles, küll aga sellest mehest kiirgunud eriliselt vahetu ja tundlik maailma- ning inimesetaju.
Kas Juhan oli kristlane? Olen teda mõttes võrrelnud küll Liivi, küll Jeremija, küll Waltari Feliks Õnnelikuga. Tean, et Jüri Bärg olevat ta pisut enne surma ristinud. Aga minu jaoks vast tähtsamgi on olnud selle äratundmine, millise ettevaatlikkuse ja distantsitajuga Juhan Jumalast kõneleb. Ta otsekui kardaks Jumala nime ilmaasjata suhu võtta, sellega hooletult või pealiskaudselt ringi käia. Ja nii otsib ta vaga juudi kombel epiteete ja eufemisme, et kõnelda Temast, kes kõneles Tema läbi.
Ta kartis iga puhta mõtte puhul
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing.
Viidingu Jumal ei ole domestitseeritud nagu tihti usuvendadel ja teoloogidel. Püha ei kuulu tema ellu enesestmõistavusena, sestap on tal säilinud võime imestada ja imetleda. Just see distantsitunnetus näitab Juhani jumalasuhte puhtust ja omakasupüüdmatust. Tema tekste lugedes pead alati iseendalt küsima: kumb meist alasti on, kas Juhan või mina?
Jüri Bärgi, Juhani sõbra ja mõttekaaslase hauaristil on Pauluse sõnad: «Ärge saage selle maailma sarnaseks.» (Rm 12:2) Juhan ütles sedasama pisut teisiti:
Oma hinge ei või müüa,
kuri ilm las udutab,
ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab.
Nendes sõnades on lootus ja lohutus, mis ulatub inimlikust piiratusest kaugemale.
Teise inimese teadmine, kogemus ja aimdus – kogu tema elu võib olla toeks. Mitte hindamiseks ega seisukohavõtuks, vaid teeks edasi.
Tol kümne aasta tagusel veebruarikuu õhtul ei öelnud ma Sulle, Juhan, kui oluline oli minu jaoks meie kohtumine. Teen seda nüüd.
Marko Tiitus