Mis on rahvakirik meie kontekstis?

Mis on kirik, seda me teame. Uus Testament ütleb meile, et see on Kristuse ihu, nähtav pühade osadus, Kristuse vaimne ihu jne. Luterlikus traditsioonis kõlavad eelkõige kaks eklesioloogilist väidet, millest ühe leiab usutunnistuskirjadest Schmalkaldeni artiklitest. Peatükk „Kirikust“ algab selliselt: „… ka seitsmeaastane [teab], mis on kirik – see on pühad usklikud ja „lambukesed, kes kuulevad oma Karjase häält““ (vrd Jh 10:3). Teine ja tuntumgi on kirjas Augsburgi usutunnistuses: „[kirik on] kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse“ (Augsburgi usutunnistus, VII).
Mis on rahvas, seda me mõistame kõige paremini, kui proovime endale näiteks eesti rahvast ette kujutada. Rahvas on empiiriline, muutlik ja muutumatu (sõltub perspektiivist, mis inimeses on muutlik või muutumatu) suurus.
Aga mis on rahvakirik? On erinevad viisid, kuidas mõista rahvakirikut. Seda on võimalik mõista vastandite kaudu, näiteks vastandina riigikirikule. Luterlik ortodoksia uskus, et nagu Kristusel, nii on ka kirikul erinevad ametid. Riigikirikul on aga peaaegu võimatu täita kiriku prohvetlikku ametit.
Kui kirik ja võim, olgu see siis riigivõim või kiriku enda võim ja organisatsioon, mis võib kirikust teha lausa riigi riigis, on omavahel nii tihedalt seotud, siis ei ole enam võimalik võimu ka kui midagi Kristuse evangeeliumile võõrast ja eksitavat ette kujundada, võimu vastu üles astuda ja tõele au anda.
Prohvetlik amet aga nõuab, et vajadusel astutaks üles riigi (ja mõnikord ka kiriku) kavadele, nagu Martin Luther seda omal ajal tegi. Rahvakirikul on sellepärast lihtsam täita oma prohvetlikku ametit kui riigikirikul või kirikuriigil, kus kirik on võimas või on osaks riigi­struktuurist.
Teine vastand võiks olla kirik, mis mõistab end üksikute väljavalitute koguna. Selliselt mõistetud kirik näeb ennast pühade osadusena, kuhu päästetud kutsuvad juurde neid, kes praegu veel sinna ei kuulu. Et sinna jõuda, on vaja langetada teadlik otsus, jätta hüvasti oma vana eluga ning teha kannapööre oma senistes tegemistes ja eluviisides. Need, kes on seda juba teinud, on päästetud.
See on muidugi hea ja piibellik lähenemine, nii sai omal ajal alguse ka kirik ja paljude inimeste jaoks on just seda vaja (nt selleks, et vabaneda teatud sõltuvustest ja keerata oma elus tõepoolest uus lehekülg jne). Problemaatiliseks muutub see hoiak aga seal, kus päästetud olemist ei mõisteta enam Kristuse läbi saadud Jumala annina, mille meie saame vaid tänu ja alandliku meelega vastu võtta, vaid kui seda hakatakse mõistma meie endi teona ja kui sellest saab koguduse eesmärk.
Samuti on problemaatiline, kui kõikide jaoks määratakse ära üks ja sama tee Kristuseni jõudmiseks. Siis kipub maailm olema mustvalge ja selles nähakse lõpuks ainult omaenda subjektiivset headust (mis vajab küll aeg-ajalt puhastamist) ja teiste inimeste lõputut kurjust. Need teised saavad päästetud ainult siis, kui nad muutuvad meie’ks ja nõustuvad kõigi meie põhimõtetega, kusjuures nad peavad olema meie’ga samal nõul ka teisejärgulistes küsimustes.
Nii on rahvakirik alati see, mis proovib käia nende kahe suuna vahel. Rahvakirik on veendunud, et inimestele tuleb Kristusest nii rääkida ja niimoodi tegutseda, et see oleks inimestele arusaadav, neid kõnetaks ja laseks neil seeläbi kristliku usu vastu võtta. Rahvakirik tunneb ainult ühte teed – Kristust, kuid ta teab, et Kristusega tuttavaks saamiseks on erinevaid viise. Ta kahtlustab võimu – ka kiriku võimu –, sest teab, kui kiiresti võim korrumpeerib võimukandjad.
Rahvakirik püüab rahvaga suhelda, rahva sees olla ja samal ajal mitte unustada, et see, kes on meid kutsunud, on meie maailmas, aga mitte meie maailmast. Rahvakirikuks olemine on eeskätt seotud kirjeldatud hoiakuga. See ei pruugi tingimata olla rahva enamuse kirik.
EELKs arutatakse tihti selle üle, kui palju erimeelsust on lubatud. Mõnele meeldiks näha rohkem kindlat kätt juhtimisküsimustes, mõni tahaks rohkem selgust ja ühtsust eetilistes küsimustes. Mõni jällegi soovib teisi veenda selles, et nende arusaam Piiblist on vale.
Rahvakirikul on hea võimalus konfliktidega rahulikult elada, sest meil on ühine alus: Piibel ja luterliku kiriku puhul usutunnistuskirjad, mis räägivad ainult sellest, mis on tingimusteta vajalik, et meie traditsioonis üldse kirik olla, nagu näiteks ülalmainitud eklesioloogilised arusaamad. Kõiki teisi küsimusi võime rahulikult arutada, kirikuna ja rahvana. Tähtis on siis ainult see, et me teeks seda siiras palvemeeles ja omavahelises armastuses; et me näeks teises kristlases venda või õde, isegi siis, kui tal on teised arusaamised.
Rahvakirik on vaba, rahulik ja laia silmaringiga. Ta teab sügavalt oma südames, et tema ridades on nii riigikiriku kui „väikese väljavalitute kogu“ mõtteviisi kandjaid, nii sakramentaalsema kui pietistlikuma vagaduslaadiga inimesi, nii „liberaale“ kui „konservatiive“, sest teised on meile ju kingituseks, mis võimaldab meil oma veendumusi proovile panna ja näha, kus ehk hoopis teistel on õigus ja kuidas teiste arusaam võib meid rikastada. Just teised oma arvamustega on võib-olla võtmed ustele, mis viivad inimeste südametesse, kuhu muidu keegi meist kunagi ei pääseks.

 

 

 

 

Matthias Burghardt,
Saksa Lunastaja koguduse õpetaja