Minu õigus!?

Praegu on päevakorral küsimus, kas mul on õigus ennast vaktsineerida või mitte. Meie maal ei ole kohustuslikku vaktsineerimist, seetõttu on küsimus kummaline. Inimene võib enda tervist teades ettevaatlikkusest olla vastu vaktsineerimisele, kuid meeles tuleb pidada ka nende hirme, kes kardavad nakatuda.

Siin ei ole midagi uut. Piiranguid on rakendatud epideemiate ajal ka varem ning näiteks õpetajad ja kokad on pidanud esitama tervisetõendeid. Tuberkuloosi nakatunud õpetaja ei oleks saanud oma tööd jätkata.

Võib öelda, et nakatuvad ka vaktsineeritud, kuid tõenäosus on siiski väiksem. Pühapäeval oli usupuhastuspüha ja meenutada võib Martin Lutheri õpetust. „Väikese katekismuse“ viienda käsu seletuses ta kirjutab: „Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese ihule ega hingele ei tee ühtki kahju ega kurja, vaid et me teda aitame ja temale head teeme kõigis ihuhädades.“ 

Hea tegemise alla kuuluvad ka liiklus-, toiduohutus-, tuleohutus- jt eeskirjade kehtestamine ja nende täitmine, samuti abinõud nakkuse leviku piiramiseks. Valitsus on nimetanud ka piirangute eesmärgi – vähendada haiglate koormust.

Jeesus Siiraki raamatu 38. peatükis on kirjutatud: „Ka arstile anna võimalus, sest Issand on loonud ka tema, ja ära hoia teda enesest eemal, sest temagi on vajalik! On aegu, millal abi on nende käes. Sest ka nemad paluvad Issandat, et neil õnnestuks leevendus ja ravi, et säilitada elu.“

Mõni aasta enne minu sündi alustati Eestis esimesena maailmas vaktsineerimist lastehalvatuse vastu. Tollal oli see kohustuslik. Minu sünniaastast alates ei ole Eestis ükski inimene lastehalvatusse haigestunud, küll nägin ma lapsena tihti haigust põdenuid ja selle tagajärgedel vigaseks jäänuid.

Meie kirjandusklassikaks saanud „Kevades“ kujutab Oskar Luts kihelkonnakooli köstrit. Kiire saapanööpide kadumise loost jutustades (IX peatükis) annab ta järgmise kirjelduse: „Köster oli hirmus äkiline, kui asi selge ja süüdlane teada oli. Aga siin oli niisugune segane asi, mida külmavereliselt pidi arutama, ja sellepärast oli ta esiti väga tagasihoidlik. /…/ Köstri kahtlus langes küll ühele isikule, aga et ta palja kahtluse pärast kedagi tabada ja koolist välja visata ei saanud, siis jätkas ta uurimist.“ Veel enam, Teele ja Arno jääaugust päästmise loos (XIII peatükk) on Lutsu sõnade järgi köster Tootsi vaprusest ja ennastsalgavast teost liigutatud ja järeldab, et Toots, ehk küll vahel väga üleannetu, on siiski ka tubli poiss. Hoopis ebameeldivam külg tuleb tollel kirjanduslikul tegelasel esile siis, kui ta arvab, et tema õigust on rikutud ja ta unustab oma õpilase õiguse: „Saare peremees oli ühel päeval köstriga juttu ajades osatanud, et tema poeg on kah jooma hakanud. /…/ Sellest ei olnud veel midagi, see oli ikka veel nali, aga kui köster paar või kolm päeva hiljem Saare peremehe juurde läks raha laenama ja see ei andnud, sai poeg seda kohe tunda. Köster hakkas Arnot päris kiusama. Peaaegu iga päev küsis ta Arnolt: „Noh Tali, kas täna ka napsi tegid?“ või „Tali, kas kilk on peas?“, teinekord jälle: „No millal te Liblega proositama lähete?“ Ja seda tegi ta harilikult teiste juuresolekul või kui Arno teiste hulgas mängis.“ 

Jääb paluda, et me esmalt küsiks, milles seisneb meie õigus, ja alles siis, mis on minu õigus. Me oleme kutsutud teenima ja silmas pidama ka teiste kasu.

 

 

 

 

Vootele Hansen,                      

kolumnist