Minu kool

Sellel nädalal tähistab Usuteaduse
Instituut 60. aastapäeva. Praegu EELKs töötavatest vaimulikest on suurem osa
saanud hariduse just selles koolis. Meie kiriku jaoks on UI-l erakordne
tähtsus: keset nõukogudeaegset usuvastast õhkkonda anti siin teoloogilist
haridust ja kasvatati kirikule uusi töötegijaid. Samal ajal, kui paljudele
tundus, et kirikus käimine, pühade pidamine ja uskuminegi on keelatud, omandas
Usuteaduse Instituut Nõukogude Liidu tingimustes erilise staatuse ja aura.
Riiklikult seal antavat haridust küll ei tunnustatud, kuid tolleaegse
haridussüsteemi taustal hinnati UI õppetööd müstiliselt kõrgeks.

võrdlemise võimalus teiste õppeasutuste
haridustasemega puudus, siis ei teadnud isegi meie, kes me seal õppisime,
milline võis olla selle hariduse väärtus.

Sessioonõppe vorm võis teatud mõttes hea
hariduse saamisel olla puuduseks. Õppejõudude ja õpilaste lähedased suhted aga
andsid õppetööle sügavama sisu. Iga õppesessioon või kohtumine mõne õppejõuga
andis uue impulsi ja innustuse tegelemaks õppetööga. Harvad ei olnud olukorrad,
kui eksamit võttis õppejõud vastu kodus. Koos ühise lõunasöögiga kulus eksami
vastuvõtuks tihti terve päev.

Ega me ise ei mõistnud siis hinnata seda
rikkust, mille keskel me õpilastena elasime.

Nüüd, kui maailma tähelepanu on keskendunud
sellistele meestele nagu Joseph Ratzinger ja Hans Küng, ei üllatunud meist
keegi, sest nende meestega saime tuttavaks juba 25 aastat tagasi. Äsja trükist
ilmunud Ratzingeri «Sissejuhatus kristlusesse» oli meil käsitsi kirjutatuna
juba üle 20 aasta tagasi riiulis. Mõningates ringkondades praegu kõrgelt
hinnatud New Wine’i liikumine oli UI tudengite tähelepanu all juba enam kui 25
aastat tagasi.

Õppetöö oli üks asi, kuid paljude asjade
üle arutati hiliste öötundideni kestvates vestlustes. Ei mäleta külaskäike
Elmar Salumaa juurde ilma, et jutt ei oleks jõudnud armulaua, pihi, vaimuliku
ameti või mõne muu teema käsitlemise juurde. Tol ajal jäi aega mõtlemiseks ja
rääkimiseks rohkem.

Õpitud sai õppejõududelt sedagi, et kui
vaimulik on tudengiga kohvikus, siis on häbiasi,  kui tudeng peaks rahakotti puudutama.

Üllatav oli see, millist rõõmu tundsid
õpetajad õpilastest, millise lugupidamise ja austusega suhtusid need väärikad
mehed tol korral algajatesse. Seegi oli osa UIs saadud haridusest.

Praegu rõõmustame UI arengu ja teoloogia
avarduvate õppimisvõimaluste üle. Selles suunas tulebki liikuda. Ometi on Jumal
peitnud oma õnnistused ka rasketesse aegadesse. UI on enamiku ajast töötanud
väga rasketes tingimustes. Soovin väga, et raskete aegade õnnistused meilt ei
läheks kaduma.

Soovin UI õppejõududele ja õpilastele
Jumala õnnistust.

Joel Luhamets,

assessor