Viimastel aastatel on
palju räägitud kiriku hetkeolukorrast ja tulevikuväljavaadetest.

Aastaid tagasi tõstatas õpetaja Ove Sander
vaimulike konverentsil küsimuse, kas meie kirikus on identiteedikriis. Küsimus
tekitas vaimulike seas vastakaid arvamusi, kuid nii mõnigi neist oli seda
meelt, et meie kirikul puudub selge nägemus oma olemusest ja kohast ühiskonnas.

Juba enne II maailmasõda oli meil
vaimulikke, kes arvasid, et kirikus on identiteedikriis. Sellist mõistet tollal
ei tuntud, aga teiste sõnadega väljendasid seda mõtet mitmed nimekad vaimulikud
ja teoloogid.

Sotsiaalne aspekt

Nii küsis näiteks Eduard Tennmann juba
1924. a: «Mis teeb praegune kirik?» ja vastas: «Ta on ju mõndagi korda saatnud.
On kirikuvalitsuse oma rahva liikmete kätte võtnud, on usuteaduskonna
asutamiseks kaasa mõjunud, mõnda sisemist asja korraldanud, kirikupäevi
pidanud. Aga paistab, et temal kui tervikul iseenda kohta selgust ei ole. Vana
pärandus lasub nagu luupainaja tema peal. Kas siis tõesti uusi ülesandeid ei
ole? Mis aitab usupuhastuse ja sisemisjoni juubelite pidamine, kui siiski
küsitavaks jääb, kas meie seisamegi enam reformatsiooni elaval alusel?
(Tennmanni esiletõst – J. L.) Ehk aga on Martin Lutheri suur algatus, mida
autoriteetlikud kirikuloolased kaugeltki lõpetatuks ei tunnista, kõigi
abinõudega veel poolikumaks ja tükilisemaks tehtud?»

Küsimusel kiriku identiteedist on mu
meelest kaks põhilist aspekti – sotsiaalne ja teoloogiline. Sotsiaalne aspekt
on vastus küsimusele, millisena me näeme kiriku rolli ühiskonnas. Et see
küsimus on olnud ühele osale meie vaimulikest väga oluline, ilmneb kas või
1990ndatel aastatel koostatud dokumendist «Kiriku missioon ühiskonnas. EELK
ühiskondlik-poliitilised taotlused».

Mõjust ühiskonnas

Selles dokumendis nähakse kiriku missiooni
ühiskonna tasakaalustajana, erinevate seisukohtade lepitajana ja
integreerijana, ühiskonna ravijana, lootuse jagajana rahvale ning vaimsete ja
kõlbeliste väärtuste kandjana.

Selliseid õilsaid eesmärke ei vaidlusta
ilmselt ükski kirikuliige – me kõik soovime, et ühiskond võtaks kirikut
tõsiselt. Samuti soovib ka kirik anda oma panuse ühiskonna heaks.

Milline on aga praegu kiriku reaalne mõju
ühiskonnas? Kas ta on ühiskonna jaoks tasakaalustaja, erinevate seisukohtade
lepitaja ning vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kandja? Olen kindel, et Eesti
ühiskonna suurema osa jaoks kirik seda ei ole.

Võidakse ju väita, et üheski ühiskonnas ei
ole enamik olnud kristlik sisuliselt – isegi siis mitte, kui suurem osa
ühiskonna liikmeid on kuulunud kirikusse. Julgen väita, et laiemast kiriku
mõjust ühiskonnale saab rääkida üksnes sellises ühiskonnas, kus enamikul on
side kirikuga.

Kui räägitakse kiriku mõjust ühiskonnale,
tundub mulle küll, et rääkijad elavad ikka veel minevikus, kus enamik rahvast
kuulus kirikusse. Arvan, et on aeg nostalgiast ärgata ja püüda masside
mõjutamise asemel panna põhirõhk üksikisikule – nendele vähestele, kes kirikust
midagi otsivad ja leida loodavad. Me peame endalt tõsiselt küsima, mida meil on
neile inimestele pakkuda.

Teoloogiline aspekt

Sotsiaalse aspekti kõrval on kiriku
enesemõistmisel ka teoloogiline aspekt. «Üks püha kristlik kirik» eksisteerib
maailmas erinevate kirikute ehk konfessioonide kujul. Igal konfessioonil on oma
õpetuslikud, liturgilised ja organisatsioonilised eripärad, milles väljendub
konfessiooni identiteet – see, mis teda teistest konfessioonidest eristab.

Vaadates meie teoloogia ja liturgika
olukorda, on mu meelest tõesti põhjust rääkida kiriku identiteedikriisist.
Selle üheks iseloomulikuks avaldumisvormiks on minu arust paljudele
kirikuinimestele hästi tuntud nähtus, mida tavaliselt nimetatakse
krüptokatoliikluseks.

Krüptokatoliiklusest kuulsin esmakordselt,
kui käisin 16aastaselt Toomkirikus leeris. Õpetaja Erik Hiisjärv hoiatas meid
noori vaimulike eest, kes on küll luterliku kiriku teenistuses, kuid viljelevad
katoliiklikku vagadust ja liturgilisi praktikaid.

Et selline nähtus on tõesti olemas, selles
veendusin hiljem oma isiklike kogemuste põhjal, suheldes teoloogiaüliõpilaste
ja vaimulikega.

Soov sarnasuse järele

Krüptokatoliiklased väidavad, et ainus
tõeline kirik on roomakatoliku kirik, millest me oleme «õnnetu ajaloolise
juhuse tõttu» eraldunud. Nad väidavad, et tegelikult, vaimselt, oleme ikka veel
tolle kiriku osa, ja soovivad, et meie kirik oleks nii väliselt kui sisuliselt
võimalikult sarnane roomakatoliku kirikuga.

Tegemist on kirikupoliitilise huvigrupiga,
kelle tegevus on olnud väga edukas – juba pikemat aega on meil ametlikult
kasutusel nimetused «preester» ja «missa» ning too huvigrupp sooviks kirikus
sisse viia ka uut armulaualiturgiat, mille aluseks on katoliiklik
armulauamõistmine ja -vagadus.

Eelmisel nädalal avalikustatud vaimulike ja
kirikumuusikute pöördumine näitab siiski, et kirikus on veel neid, kes soovivad
senise jumalateenistuskorra säilitamist. Ka mõistete «preester» ja «missa»
kasutamine on leidnud meie vaimulike hulgas tugevat vastuseisu.

Krüptokatoliiklus kui identiteedikriisi sümptom

Nähtus, mida krüptokatoliikluseks
nimetatakse, ei ole iseenesest midagi uut ega üksnes Eestile iseloomulikku.
Romantismiajastul 19. sajandil, mil Euroopas muutus üldiseks (idealiseeritud)
keskaja ihalus, leidis katoliiklik vagadus ja teoloogia palju imetlejaid ja
järgijaid ka Euroopa kirjanike ja literaatide seas, kellest mitmedki vahetasid
usku ja siirdusid hiljem roomakatoliku kirikusse.

Formaalselt jäi neist enamik siiski
evangeelse kiriku liikmeiks. Tolle liikumise ajendiks oli ilmselt
kunstiinimeste rahulolematus oma kirikuga ning soov millegi uue ja teistsuguse
järele. Võimalik, et ka meie krüptokatoliikluses on tegemist sama motiiviga.

Aga ikkagi võib küsida: kui üks konfessioon
loobub ideedest ja praktikatest, mis seni on moodustanud tema identiteedi, kas
ei kaota ta sellega oma vaimset palet? Võib-olla on vaheseinte langemine
kirikute vahelt ning erinevate õpetuste ja religioossete praktikate segunemine
üldse meie ajastule iseloomulik suund ja vahest ei peakski selles nägema midagi
halba.

Milline on meie kirik paa-rikümne aasta
pärast ja mis temast järele jääb? Millist kirikut me õigupoolest üldse tahame?

Jaan Lahe,

teoloogiamagister