Milline on minu unistuste EELK?

Vastamiseks alustan küsimusest, mis teeb luterlikust kirikust luterliku kiriku, edasi sõeluks välja aspektid, mis peavad meie EELKs olema. Ülejäänu on juba maitse asi. Minu meelest on oluline rõhutada kolme punkti:

– luterliku kiriku identiteediks on liturgia ja teaduspõhine õpetus;

– kirg paneb inimesed kuulama;

– kiriku ülesanne ei ole populaarsete arvamustega kaasas käia, vaid hoida tõekspidamisi ja traditsioone.

Olen oma küsimuse esitanud mitmele EELK vaimulikule, ka oma isale õpetaja Markus Haamerile. Tema vastas, et luteri kiriku identiteediks on liturgia ja teaduspõhine õpetus. Kui mina pidasin sõna liturgia pelgalt teenistust struktureerivaks vormiks, siis tuleb välja, et sellel on siiski sügavam tähendus – koos teenimine.

See oli mulle üllatuseks, sest olen pigem kuulnud arvamusi, et luterlik kirik on hea just inimestele, kes tahavad olla „tagapingi kristlased“ ja täiesti anonüümselt, segamatult teenistusel käia ning siis sama märkamatult sealt ka lahkuda. Kuid see ei ole kaugeltki see, mis olemust meie kirik tegelikkuses kannab. 

Usun, et peame kirikutes ikka jätkuvalt meelde tuletama ja seletama, mis on liturgia ning miks seda pealtnäha keerulist ja raamistavat korda vaja on, et me siis saaksime ka elada selles koosteenimises ning mõtestada endale paremini lahti igapühapäevastel teenistustel osalemise kaalu ja tähendust.

Arvan, et noored kuulavad inimesi, kellel on kirg selle vastu, millest nad räägivad või mida teevad, ja kes ka seda kirge välja näitavad. Seetõttu pean oluliseks, et ka EELK vaimulikud oleksid kirglikud oma usu ja töö suhtes ning näitaksid seda ka välja nii kantslis kui mujal. Olen täiesti kindel, et meie kirikuõpetajatel ja teistel töötegijatel on see kirg olemas, aga arvan, et mõningal juhul võiks seda natuke rohkem ka välja paista. 

Kuidas peaks siis toimima, et see teistele inimestele ka kohale jõuaks, et sul on kirge? Ei oska ühest vastust anda. Arvan, et see on iga inimese puhul erinev, kuidas just tema kirg väljendub. Näiteks võin mina näha kirge selles, kui inimene oskab juba 10 keelt, aga siis, et veelgi paremini algtekste ja kogu ajalugu uurida, õpitakse veel kaks keelt ära. 

Või siis sedasi, et ollakse nagu takjas mõnes projektis kinni ning innustatakse seal alati paremaid tulemusi tegema, näidates seeläbi suurt hoolivust ürituse kordamineku suhtes. Või siis oma alandlikkusega, kus on näha siiralt Jumala usaldust ja talle alistumist ükskõik mis küsimuses.

Teaduspõhine õpetus ja kristluse tõekspidamiste hoidmine lähevad hästi omavahel kokku. Kuigi ma ei ole haritud teoloog ega ekspert sellel alal, julgen sellest hoolimata väita, et kui Jeesus jagas meile õpetusi siin maa peal, ei teinud ta seda tulenevalt sellest, mida meie, inimeste patused loomused tahtsid ja mis oleks teda populaarseks teinud, vaid ta tegi seda lähtuvalt sellest, kuidas Jumal on selle maailma ja inimese loonud. Seetõttu arvan, et ka meie peaksime samamoodi oma kirikutes tegutsema. Lõppude lõpuks teaduspõhine õpetus baseerubki ju Jumala õpetusel.

 

 

 

 

Mattias Haamer,

kirikunoor