Milline on kristlik poliitika?

Kristlikele väärtustele ja neil põhinevale poliitikale viitavad poliitikud ja publitsistid kuu­lutavad sageli eri­nevaid ja üksteisele vas­tukäivaid tõdesid. Ta­suks küsida, kas üldse leidub selliseid arusaamu kristlikest väärtustest, mida tõepoolest suurem osa ristirahvast jagaks.

Seejuures tuleks kõigepealt loobuda mistahes katsetest sõe­­luda Piiblist välja ühe­seid lahen­dusi meie aja päeva­poliitilistele küsimustele. Kes seda siiski teeb ja selle põh­jal väita julgeb, et ühed meil tegutsevad erakon­nad on Ju­ma­lale mee­le­pä­rasemad kui teised, riskib minu meelest püha­duse­teo­tu­se­ga.

Pigem peaksime leppima sellega, et kristlaseks olemisega on ühildatavad võrdlemisi eri­ne­vad maailmavaatelised perspektiivid ja erakondlikud programmid (ehkki mitte kõik). On nimelt igati loomulik, et kristlastegi seas leidub po­liitilisi erimeelsusi, mis pee­gel­davad nende erinevat iden­titeeti, ühiskondlikku po­sit­­siooni ja eluloolist tausta. Kõiki kristlasi võiks ühendada sarnastest väärtustest lähtuv poliitikategemise viis.

Eelkõige tähendaks see minu jaoks eeskujulikku seadus­kuulekust ning valmis­olekut arvestada mitte ainult oma ühiskonnagrupi huvide, vaid ka üldise hüvega. Näiteks oleks loomulik, et üks kristliku poliitika prioriteete oleks vae­susest, ebavõrdsusest ja avalike tee­nuste madalast kvaliteedist tu­lenevate probleemide lee­vendamine.

Samuti peaksid kristlastest poliitikud võtma enda südame­asjaks nende eest seismise, kes ise tõhusalt oma huve poliitilisel areenil kaitsta ei suuda. Seda tehes on võimalik lähtuda erinevatest nii vasak- kui parempoolse värvinguga lähenemistest. On ka enesest­mõistetav, et eeltoodud prob­leemide lahendusedki ei saa olla igas kontekstis päris ühesugused. Ent teisalt peaks olema mõeldamatu, et ükski oma kristlikkust rõhutav po­liitik võiks õhutada vaenu ja eelarvamusi oma ligimeste suhtes. Vastupidi, ootaksin et ta suhtuks lugupidavalt ka oma oponentidesse ning paistaks silma inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete kaitsmisega.

Eeltoodu valgel mõjub mulle sümpaatsena Isamaa kristlaste ühenduse tänavusel Viru-Nigula kokkusaamisel vas­tuvõetud dokument „Maar­ja­päeva teesid”. Usun, et üld­joontes nõustuksid selles sõnas­tatuga kindlasti ka sellised ristiinimesed, kellele pole meeltmööda ei selle erakonna rahvuskonservatiivne maail­ma­vaade ega programmilised seisukohad.

Teisalt on siiski küsitav, kas teesides leiduvatest põhi­mõtetest lähtuvat poliitikat ka ellu viia suudetakse, sest erakondade juhtivpoliitikud ega valijad neid jagada ei pruu­gi. Nii meil kui mujal näik­se parteipoliitika nimelt sedavõrd pragmaatiline olevat, et väärtuspõhise lähenemisega pole kuigi lihtne läbi lüüa.

 

 

 

 

Rain Soosaar,

Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant