Suur tänu E. Auksmannile, Th.-A. Põderile, J. Lahele ja R. Saardile, et nad on tahtlikult või tahtmatult toonud kirikliku avalikkuse ette mõne seni varjul või siis vaid vaimulike seas teada olnud probleemi. Märksõnad, mis alanud diskussioonist silma torkavad, on «süvenemine usus ja pühitsuselus», «antiintellektualism», «maagilisus», «mütoloogilisus» jms. Diskussiooni tuleks aga veelgi laiendada ning lisada perspektiiv, mida on vähe nimetatud.

See perspektiiv oleneb kahest isiklikust asjaolust, mida võib-olla teised diskussioonis osalejad minuga ei jaga. Esimene neist on liikumine ilmaliku ja vaimuliku maailma piiril. Ma ei ole vaimulik, aga minu ülesannete hulka kuulub tulevaste vaimulike harimine. Ma olen ilmalik, ent olen samas teoloog ja seepärast kiriku asjadega rohkem kursis kui mõni teine.

Teine isiklik asjaolu peitub lisaks minu põhitööle Vana Testamendi teadlasena minu hobis, milleks on Eesti religioosse maastiku oleviku ja mineviku mõistapüüdmine.

Probleemi lähtekohad

Alustan mitte kirikust ega teoloogiast, vaid Eesti ühiskonnast. Kindlasti puutuvad EELK vaimulikud ja töötajad lakkamatult kokku selle ühiskonnaga, muretsevad selle pärast ja otsivad kontakti sellega. Ometi ei ole ma päris kindel, kas nad on enda jaoks lõpuni läbi mõelnud kolm asjaolu, mida ruumipuudusel saan siinkohal vaid nimetada.

Esiteks on Eesti maailma üks konfessioonitumaid maid. Siin kuulub religioossetesse organisatsioonidesse 18–25% elanikkonnast, kusjuures veel olulisem on teadvustada, et EELKsse kuulujaid on sellest hulgast kõige rohkem pool ning neistki pole kõik aktiivsed liikmed. Seega ei ole EELK ei riigikirik, rahvakirik ega selge enamuse kirik.

Teiseks on Eesti maailma üks sekulariseerunumaid riike. Riik ja kirik on vähemasti seadusandluse tasandil lahutatud, mõnda konfessiooni kuulumisest või mittekuulumisest ei olene inimese igapäevaelus, eriti suhtlemises riigiga, mitte midagi. Usuõpetus pole kohustuslik ja, mis kõige tähtsam, vähemalt kolmandik elanikkonnast on nii kiriku kui religiooni suhtes täiesti ükskõikne. Nad isegi ei küsi religioosseid küsimusi, rääkimata kiriklikest küsimustest.

Kolmandaks on Eesti elanikkond silmatorkavalt harimatu usulistes küsimustes. Seepärast ei saa me, kasutades meile harjumuspärast kristlikku või teoloogilist keelt, rääkida väga suure enamusega eestikeelsest elanikkonnast kiriklikest või religioossetest asjadest isegi mitte elementaarsel tasemel.

Ratsionaalne tõlgendus

Paljud vaimulikud on selliseid asjaolusid kindlasti näinud ning jõudnud üsna levinud järeldusele, et aitab vaimulik süvenemine, pühendumus, eelkõige osaduse pakkumine inimestele. Kindlasti on see paljude kirikuliikmete jaoks kõige tähtsam ja hädavajalik. Ent on teistsuguseid, eriti palju on neid, kes elavad selles ilmalikustunud ja konfessioonitus, ehkki mitte päris religioossuse-vabas ühiskonnas. Nad on harjunud nii nõukogudeaegse kasvatuse kui ka viimaste aastate asise pragmatismi tulemusena tõlgendama maailma asju ratsionaalses võtmes.

Vähemalt kolmandik ühiskonnast küsib jätkuvalt religioosseid küsimusi, ent nendele vastust ei oodata mitte rituaalses, liturgilises või sakramentaalses võtmes, vaid ratsionaalses, seletavas, valgustavas, reflekteerivas võtmes.

Miks muidu on intellektuaalide ja kultuuritegelaste hulgas populaarne hoopis suhtumine, mida võib illustreerida lihtsalt ja tabavalt Sven Grünbergi mõtteavaldusega (Nädal, nr 45, 2006): «Suhtun ka kristlusesse hästi, sest sellest on inimestel palju kasu olnud, kuid kristluses on käsud-keelud ja aluseks pime uskumine. Samas on Buddha öelnud: «Ärge uskuge minu sõnu ainult sellepärast, et mina olen nii öelnud, vaid proovige ise mõista.»»

Siit järgneb selge vastus, miks peaks Usuteaduse Instituut või Tartu ülikooli usuteaduskond tegelema kiriklike ja teoloogiliste küsimustega kõige akadeemilisemal viisil.

Kohustus vastata

Akadeemiline teoloogia esitab küsimusi, mida esitab ka tänapäev, ja tahab neile ka vastata. Ta tunnistab, et küsimused on olemas, ta ei väldi neid, ta reflekteerib nende üle. Muidugi ei suuda akadeemiline teoloogia vastata kõikidele küsimustele, aga ta ka tunnistab seda ja jätkab vastuste otsimist.

Kõikidele vaimulikele, kiriku ja ühiskonna liikmetele on nendest jõupingutustest kasu, sest need aitavad usku, religiooni, selle olemust ja ajalugu mõtestada ja mõista. Akadeemiline teoloogia on kursis juba tehtuga, ta suhestab end traditsiooni ja teab, et alati pole vaja jalgratast uuesti leiutada.

Ent akadeemilisus tähendab ka vabadust. See tähendab vabadust esitada tõepoolest ka kõige ebameeldivamaid küsimusi. Seda enam tähendab see aga endale vastutuse võtmist nende küsimuste ees ehk kohustuse võtmist nendele vastata.

Akadeemilisus tähendab muuseas ka vältimatult püüdlust aususe ja adekvaatsuse suunas. Näiteks piibliteadlane ei saa revideerida Piibli sisu (mitte segamini ajada harjumuspärase piiblitõlke korrigeerimisega algtekstile lähedasemaks), vaid küsida, kas oleme sellest õigesti aru saanud. Kas oleme näiteks aru saanud, mida ühe või teise teksti kirjutajad tõepoolest silmas pidasid?

Nagu nimetatud, võtab piibliteadlane endale ka kohustuse nendele küsimustele vastata. Muidugi juhtub tihti, et vastatakse erinevalt. Ent seda ei saa kunagi kasutada argumendina akadeemilise teoloogia vastu, sest sealjuures unustataks tõsiasi, et akadeemiline teoloogia ei mõista ennast kunagi lõplikuna või valmisolevana. Ikka ja jälle on vaja vastata uuesti, et olla ajakohane, et selgitada just täna ja just meie kaasaegsetele kristliku sõnumi sisu ja olemust.

Kristlase püüdlik roll

Akadeemilisel teoloogial on mängida tähtis roll selle keele leidmisel, millega kristlikku ilmutust ligimestele vahendada. Loomulikult on see vaid üks tahk kiriku tegevusest, sest lisaks verbaalsele keelele on olemas sümbolikeel ja rituaalne keel, mis samuti on tahud kiriku tegevuses ja mille eest valutavad samuti südant mitte ainult akadeemilised, vaid kõik teoloogid ja vaimulikud.

Just selle püüdliku rolli pärast, mida tahab esindada akadeemiline teoloogia ning UI (nagu suurel määral ka TÜ usuteaduskond), on kurjast väited, et UI õppejõud ei kuulu nende hulka, «kes kuulevad Jumala kutset ja võtavad kuulda, kui Ta neid läkitab». Seda pean oma ja oma kolleegide pühendumuse selgeks alahindamiseks, et mitte öelda solvamiseks.

Kristlane olla tähendab eelkõige püüdu olla kristlane. Kes arvab, et ta on valmis ja täiuslik kristlane, ei ole enam kristlane. Ta ei vajaks siis enam ilmutust ega lunastust. Kristlik teoloog on see, kes püüdleb ideaali poole olla kristlik teoloog. Kui ta arvab, et on valmis ja täiuslik kristlik teoloog, siis pole ta enam kristlik teoloog. Siis ta ei vajaks enam ilmutust ega lunastust.

Urmas Nõmmik, UI lektor

Urmas Nõmmik on UI Vana Testamendi teaduse lektor ja TÜ usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika teadur.