Milleks on vaja teoloogiat?

Eesti keeles ei ilmu just kuigi palju teoloogilist kirjandust. Veel vähem ilmub aga teoloogilisi raamatuid, mille autoriteks on meie oma Eesti teoloogid. Seetõttu on iga uue algupärase teose ilmumine märkimisväärne sündmus, mis rikastab oluliselt meie teoloogiat.

Ülemöödunud aastal nägi ilmavalgust Urmas Nõmmiku ja Randar Tasmuthi sulest uus algupärane eestikeelne eksegeetikaõpik «Sissejuhatus eksegeetikasse». Käesolev aasta rikastas meid Arne Hiobi raamatuga «Uusaja kristlikud mõtlejad», mille on andnud välja Johannes Esto Ühing.
27. märtsil esitles raamatu autor oma teost Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis. Ka allakirjutanul oli võimalus koos oma kolleegidega olla selle ajaloolise sündmuse tunnistajaks.
Millest raamat räägib?
Arne Hiobi teos annab ülevaate üheksast uusaja teoloogiat kõige enam mõjutanud kristlikust filosoofist ja teoloogist. Nendeks on Immanuel Kant, Friedrich Schleierma­cher, Adolf von Harnack, Rudolf Otto, Albert Schweitzer, Karl Barth, Rudolf Bultmann, Paul Tillich ja Karl Rahner. Nad kõik on tegutsenud saksa keeleruumis (tõsi, Tillich hiljem ka USAs) ja ilmselt ei ole see juhus – on ju Saksamaa reformatsiooni häll ja erinevalt näiteks Prantsusmaast kujunes protestantlikul Saksamaal ka valgustus üldiselt kirikusõbralikuks. See kõik lõi head eeldused teoloogia arenguks.
Ilmutuse juurest kogemuse juurde
Arne Hiob alustab oma ülevaadet uusaja teoloogidest Kantiga, kes rangelt võttes ei ole teoloog, kuid on mõjutanud tugevasti ka teoloogilist mõtlemist 18. ja 19. sajandil. See näitab, kui oluliselt mõjutab teoloogiat filosoofia. Kanti teene filosoofina seisneb eeskätt selles, et ta näitas  kätte inimtunnetuse piirid – et meil ei ole võimalik tunnetada midagi väljaspool tunnetust ega kogeda midagi väljaspool kogemust. Järelikult ei saa me iial teada, milline on maailm ilma meie tunnetuse ja kogemuseta.
Et me ei saa ka iial hüpata objekti sisse ning objekt ei saa tulla meie sisse, siis meist sõltumatu tegelikkus, mis on väljaspool ega sõltu meie kogemusest, ehk nn asi iseeneses on tunnetamatu. Me tunneme ainult nähtumuste maailma, mitte «asja iseeneses».
Teoloogia jaoks tuleneb sellest, et ka teoloogiline tunnetus on piiratud ning meie dogmad ja teoloogilised teooriad ei saa kirjeldada Jumalat ja sealpoolsust sarnaselt, nagu me kirjeldame siinpoolsust (s.t nähtumuste maailma). Heites küündimatutena kõrvale ka antiikaegsed ja keskaegsed jumalatõestused, oli Kant tegelikult üks esimesi kristlikke mõtlejaid, kes hakkas kritiseerima usu objektiveeritavust.
Kanti «joonel» liikus edasi Schleiermacher, kes seadis kristliku usu lähtepunktiks mitte Jumala ilmutuse, vaid inimese kogemuse: ilmutuse (nagu ka Jumala) olemasolu saab vaidlustada, inimeste religioosse kogemuse olemasolu aga mitte. Selle kogemuse aluseks on igas inimeses peituv religioosne «tunne», millel pole midagi pistmist muutuvate emotsioonidega, vaid mida võiks nimetada pigem intuitiivseks kaemuseks – see on tunne, mida inimene kogeb, kui ta seisab silmitsi kõige nähtava taga peituva lõpmatusega ja saab tunda, et ta on sellest absoluutselt sõltuv.
Von Harnacki meelest on kristliku usu lähteks Jeesuse kuulutus jumalariigist, kuid jumalariik ei ole tema arvates mingi teoreetiline õpetus, vaid inimese sisemine ühinemine elava Jumalaga – seega taas midagi kogemuslikku. Et Jumalat saab kogeda inimese hing, siis on hing Harnacki meelest lõpmatult väärtuslik. Jumala Pojaks peab Harnack Jeesust selles mõttes, et ta näeb temas inimest, kelle hing oli Jumalaga nii täielikus ühenduses nagu ei kellelgi enne teda.
Ka Otto lähtub teoloogias inimese usulisest kogemusest. Otto püüab leida vastust küsimusele, kuidas seda kogemust adekvaatselt kirjeldada, ja leiab, et seda saab teha kõige paremini «püha» mõiste kaudu. Püha on midagi argisest erinevat, erakordset, midagi, milles on eriline vägi.
Religioon on Otto arvates välja kasvanud pühaduse kogemusest, mis tekitab inimeses vastandlikke, kuid tugevaid tundeid (hirm, ligitõmbavus) ning on ühtlasi inimese katse pühaduse kogemust väljendada ja seletada. Ristiusk on Otto meelest samuti üks religioonidest, kuid kõrgeim religioon, sest «Kristuse ristis on kristlik tunne rakendanud «püha kategooriat» kõige elavamalt ja kutsunud sellega esile kõige sügavama religioosse intuitsiooni, mida iganes leidub religiooniloo valdkonnas».
Eesti lugejatele eeskätt humanisti ja džungliarstina tuntud Schweitzer taandab kõik religiooni probleemid sellele, et me kogeme Jumalat endas teisiti kui maailmas. Maailmas kogetakse teda salapärase loomisjõuna, inimeses ilmutab ta ennast eetilise tahtena.
Schweitzeri meelest on õige kristlik elu selle meis peituva eetilise tahte teostamine, mille ta võtab kokku oma kuulsas põhimõttes «aukartus elu ees». Schweitzer võrdsustab tõelise kristluse ja tõelise humaansuse, sest tema arvates on nende mõlema aluseks ligimesearmastuse käsk.
Barthi teoloogiaga toimus uusaja teoloogilises mõtlemises uus murrang – tema teoloogia ei lähtu enam inimlikust kogemusest, vaid taas Jumala ilmutusest, mis on ilmunud Kristuses. Barth eitab üldse igasugust jumalatundmist väljaspool Kristust ja vastandab Kristuse ilmutuse religioonile kui inimlikule püüdele Jumalat tunnetada.
Bultmann on tuntud eeskätt oma eksistentsiaalse piiblitõlgenduse ja demütologiseerimisprogrammi poolest. Nagu Barthi, nii on ka Bultmanni jaoks kristliku usu lähteks Jumala ilmutus Jeesuses Kristuses, mis on antud meile Jumala Sõna vahendusel, ent Jumala Sõna on antud meile muistse maailmapildi kaudu (Bultmann nimetab seda maailmapilti mütoloogiliseks) ja tuleb selleks, et Sõna võiks tänapäeva inimest kõnetada, tõlkida tänapäeva inimesele omasesse «mittemütoloogilisse keelde». Seda nimetabki Bultmann demütologiseerimiseks.
Tillich, keda on nimetatud intellektuaalide apostliks, lõi kõikehõlmava, teoloogiat ja filosoofiat, ilmutust ja kogemust harmoniseeriva teoloogiasüsteemi, mis näeb Jumalat «kogu olemise lõpmatu aluse ja sügavusena» ning ilmutust selle sügavuse ilmsikssaamisena inimlikule tunnetusele.
Rahner tegi katoliiklikus teoloogias sarnase pöörde nagu kord Schleiermacher protestantlikus teoloogias. Ka tema jaoks on kristliku usu lähteks inimene, kes on orienteeritud oma vaimus silmapiiri suunas, mis ilmneb talle püha saladusena ja ilmutab lõpmatut olemist, mida kristlased tunnevad Jumalana.
Milleks seda raamatut vaja on?
Kindlasti küsib nii mõnigi, milleks seda raamatut tarvis on. Aga milleks on vaja teoloogiat üldse? Kas ei peaks kirik tegelema selle asemel hoopis «elulisemate asjadega»? Tean, et on neid, kes nii arvavad, ja võin väita isikliku kogemuse põhjal, et antiintellektuaalne hoiak, millest kirjutasin kord ühes arvamusloos, ei ole kirikust kuhugi kadunud.
Vastuse küsimusele annab autor ise. Ta ütleb: «Kui jätta usk ainult harimatute asjaks, siis on tema taandumine üksnes aja küsimus.» Inimene ei ole ainult mõistuslik olend, aga ta on ka mõistuslik olend, kes tahab oma usku intellektuaalselt mõtestada, ja teoloogia ülesanne on olnud ikka pakkuda igale ajastule teda ka intellektuaalselt veenvat ristiusukäsitlust.
Arne Hiob vaatleb oma raamatus mehi, kelle elutöö oli just taolise ristiusukäsitluse loomine ja nõnda võib see raamat olla heaks teejuhiks ka tänapäeva Eesti haritlastele, keda ei rahulda Ameerika Ühendriikidest siia imporditav fundamentalism ega üksnes emotsioonidele rajatud religioossus.