Milleks kogudusele tabernaakel?

Eelmises Eesti Kirikus ilmunud artikkel «Põlva Püha Neitsi Maarja kirikus on nüüd tabernaakel» äratas Facebookis elavat keskustelu, milles küsiti, miks meie luterlikus kirikus on tabernaakel seni tundmatu ja nüüd mõnes koguduses nii oluline.
Tabernaakel tuleb ladinakeelsest sõnast tabernaculum. See tulenes juutluses Moosese käsul ehitatud kogudusetelgist, mis oli Jumala auhiilguse paigaks Egiptuse orjusest põgenevale rahvale. Katoliku kirikus on tabernaakel asetatud altari lähedusse selleks, et seal hoida pühitsetud armulaualeiba ehk hostiat. Pühitsetud armulaualeib on anumas, mille nimi on monstrants. Pühitsemata armulaualeibu hoitakse muus anumas, mida kutsutakse ciborium’iks.
EELK kirikukäsiraamat annab võimaluse pühitseda ka tabernaakel, mille juures kasutatav kirjakoht on Ilmutuse 21:3–6: Jumala telk on inimeste juures.
Muidugi on küsimus, kuivõrd on evangeelses traditsioonis oluline vahetegemine pühitsetud ja pühitsemata armulaua­andidel ning sellest tulenevalt võib seada küsimärgi alla ka tabernaakli olemasolu vajaduse. Kohati võib see tunduda liigselt kõrgkiriklikuna, kuid teisalt osa teolooge leiab, et armulauaannid väärivad ka armulauatalituse lõppemise järel austavat suhtumist, ning selliseks austavaks armulauaandide hoidmiseks kasutataksegi mõnes koguduses tabernaaklit.
Eesti Kirikule teadaolevalt on need kasutusel peale Põlva Tartu Maarja, Pärnu Eliisabeti ja Pärnu-Jakobi kirikus. Kahtlemata võib pühitsetud armulauaandidesse suhtuda austavalt ka ilma tabernaaklita, mis ei kuulu kirikus kohustusliku inventari hulka.
Kui mõelda algkristlikule tavale, siis seal viidi koguduse jumalateenistusel pühitsetud ande kodus olevatele haigetele, kes ei saanud jumalateenistusele tulla. Selles oli nende ühendus kogudusega. Õigeusu kirik praktiseerib tänapäevani aktiivselt sellist armulauaandide kojuviimist ja samuti pakub selle välja EELK kirikukäsiraamat. Tabernaakel võib seega olla ka oikumeeniliselt olulisel kohal.
Kaido Soom,
Eesti Kiriku teoloogiline konsultant