Milleks haridus?

Kas meil on vaja teoloogilist haridust? Kindlasti, vagadusest üksi ei piisa. On tõsi, et religioossete autoriteetidena tunnustatakse ainult neid, kes on teistest pühamad ning suhtlevad Tegelikkusega, mis tavalistele inimestele on kättesaamatu. Nii arutleb tuntud usundiloolane Joachim Wach. Ent alati on tulnud arvesse ka maised asjaolud, mille kaudu sakraalsus ennast väljendab.
Kõigepealt tehti pühakud kiriku institutsiooni osadeks: nad pandi kirja erilisse, praegugi täienevasse registrisse, seoti vaimuliku ametiga jne. Kui pandi kahtluse alla kiriku pühadus, siis otsis iial hävitamatu sakraalsus endale uue asupaiga – ta kandus sinna, kust oli lähtunud reformatsioon: ülikoolide usuteaduskondadesse. Mida muud on ülikoolid ja üliõpilasühendused juba iseenesest kui sekulariseerunud kloostrid ja vennaskonnad? Nende lähtekohaks on ju keskaegne klooster oma kooliga! Ka teaduse jüngrid on omamoodi askeedid, sageli vallalised, elavad ühikaelu jne. Pühameesteks said aga piiskoppide asemel professorid, markantsemad kujud ülikoolis.
Protestantlikes maades on olnud professor kirikujuhtidestki mõjukam. Kui au- ja ihaldusväärsed olid õppetoolid kuulsates germaani (ning romaani) ülikoolides! Ka tarkus, mida seal õpetati, oli püha tarkus. Iga võhik, diletant või mässaja, kes astus vastu sakraalteoloogiale, võis sattuda teaduse põlu ning vande alla. Pärast aga, kui noored haritlased olid siirdunud juba kogudusetööle, käitusid nad ise nagu väikesed professorihärrad. Eks olnud vanaaegsed kirikuõpetajad, nagu ütles kord Paul-Gerhard Hoerschelmann – otsekui ülikooli professorid. Nii käskis ka mood.
Võiks lausa rõhutada: teoloogia on olnud luterluses tõepoolest püha ja teoloogid pühakud. Mäletan, kui palju auhiilgust õhkus Usuteaduse Instituudist keset sünget nõukogude aega. Polnud vähe seal ka «karvaseid ja sulelisi» (st pikkade juustega veidrates rõivastes üliõpilasi), kellest praeguseks on saanud (loomulikult) korrastatud välimusega pastorihärrad. Pühapaiga väärikat hõngu olen tajunud ka Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mille teaduspreestritest pühamehi (ja vagasid naisteadusejüngreid) on võimatu kohata ilma aukartuseta.
Juba ammu on aga kaevatud ülikoolide vastu: seal harrastatakse teoloogiat, kuid ei kuulutata Jumala sõna! Ent milleks kuulutada aina Jumala sõna? Kas on õige allutada Jumala sõna meie kuulutusele? Nii küsivad vastu teoloogid, kes usuvad, et Jumala sõna suudab ennast ka kuulutamiseta maksma panna. Meie asi on sõna uurida ja selgesti esitada – usku saab anda ainult Jumal (sõna kaudu).
Uskuda Jumala sõna väesse ei tähenda tingimatut allumisnõuet piiblisõnale. Piibel on Jumala sõna inimeste sõna kaudu ning inimeste sõnana (ajalooliselt ja maailmavaateliselt) pole ta sugugi eksimatu. Fundamentalistlik alistumisnõue Piibli kirjatähele teeb Piiblist ebajumala, tõstes jumalikuks ka tema inimliku poole – selle, mida meil ikka ja taas ning üha uuesti tuleb interpreteerida.
Pigem ähvardab teoloogiat üks uus käimasolev protsess: usupuhastuse kaudu muutusid sakraalsuse kandjaiks ülikoolid – nüüd desakraliseeritakse needki. Ülikoolid on muutumas saavutusasutusteks, professoritest ärimeeste teadustööstuseks, kus üha mõttetumalt kulutatakse energiat standardtoodete produktsioonile ning raha riiklikult nõutud bürokraatiale.
Kuhu kolib nüüd pühadus? Kas jällegi Usuteaduse Instituuti? Ei tea. Kui aga kirikul on endiselt vaja teoloogilist haridust ja vagadusest üksi ei piisa, siis tuleb tal varsti teha võibolla vägagi kaalukaid otsuseid.
Arne Hiob, assessor