Miks kirikus ei tantsita?

Laupäeval, 12. augustil toimunud Paide arvamusfestivali arutelul keskenduti põhiliselt tantsule kui etenduskunstile ja selle kokkupuudetele kiriku kui erilaadse ruumiga. Siinkohal tahaksin pigem põgusalt käsitleda üldisemat teemat – miks siis ikkagi kirikus ei tantsita? Või kas ei tantsita?
Ehkki üldise arusaama kohaselt on kirik ja tantsusaal kaks väga erinevat ja lahus olevat asja, siis mingil määral tantsitakse ikkagi ka kirikus. Tants ise on üsnagi laialivalguv mõiste – selleks võib pidada nii elukutseliste tantsijate meisterlikku keha kasutamist kunstimeediumina kui ka reividel ja muudel massiüritustel valjult kõlavate rütmide saatel levinud kõikumist, mis ei nõua mingit erilist oskust. Ja siis kõik, mis sinna vahele jääb.
Kuidas mõista selles võtmes näiteks kirikus esineva gospelkoori lauljate väljendusrikast hoogsat liikumist, mis laulule emotsiooni juurde annab? Või ülistust karismaatilises koguduses, kus teenistusel osaleja käsi taeva poole sirutades ning „Halleluuja“ lauldes muusika saatel kinnisilmi palvetades end õõtsutab?
Viimasel puhul on ilmselt vastus, et palvesse on haaratud ka ülistaja keha. Väliselt võngub see keha üsna sarnaselt reivija kehaga, ent sisimas on toimuva tähendus määratult erinev – lihtsalt argise hea enesetunde asemel on siin esikohal ülistaja avatus Jumala ligiolule. See on võnkumine, mis toimub pühaduse ruumis, see on püha võnkumine. Või püha tants, kui soovite.
Niisiis sõltub kõik kontekstist. Antropoloog Clifford Geertzilt pärineb kuulus väljend „A blink is not a wink“ – ehk et tahtmatu silmapilgutus ja tahtlik kellelegi silma pilgutamine on väliselt identsed, ent tähenduslikkuselt väga erinevad asjad. Tantsimise problemaatilisus meie nüüdisaja kiriku jaoks seisneb selles, et kirikulooliselt on tants kultuurinähtusena nihkunud pühaduse sfäärist argisesse maailma.
Kristluse esimestel sajanditel oli tantsul oma osa ka liturgias, ent aegade muutudes ja kristluse levides kerkis esile piiride teema. Kuna tants oli ka paljude paganlike rituaalide element, tekkis vajadus eristada püha mittepühast. Tants lahkus tasapisi kirikust ja jäi pelgalt ilmaliku elu osaks.
Reformatsioonijärgse aja erandiks neis seostes said vaid mõned radikaalse reformatsiooni kogukonnad, nagu näiteks 18. sajandi Inglismaal tekkinud shaker’ite liikumine, kelle jumalateenistused koosnesid ritualiseeritud tantsimisest. Ent sääraseid kogukondi vaadeldi siiski pigem kui äärmuslasi, kellest tuleb paremal juhul lihtsalt eemale hoida.
Meie praegust olukorda iseloomustab kultuuri üha süvenev fragmenteeritus ja mitmekesistumine. Mõnel juhul loob see pinnase uute kultuurikontaktide tekkeks. Viimase näiteks on Paide arvamusfestivalile eelnenud Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud tantsuetendused „Ruumile alistumine“ Paide Püha Risti kirikus seoses juba mainutud aruteluga.
Teistel juhtudel on aga tants kirikus miski, mis inimesi sügavalt häirib kui pühaduse rikkumine. Taas – kõik sõltub ikkagi kontekstist. Ja viimase tajumiseks vajab igaüks meist avatud, ent samas ka kriitilist meelt.

 

 

 

 
Ain Riistan,
Tartu ülikooli õppejõud