Miks elu veereb allamäge?

Viimasel ajal on tihti mu mõtteaineks saanud räsitud maailmapilt me ümber. Inimesed on pingul kui laskevalmis vibud.
Üks pisike lause kellegi suust, mis ei pruugi meele järele olla või mida võidi vääriti mõista, ja juba nooled lendavad. Maad on võtnud nii vaimne kui füüsiline terror, laim, üksteisele ärategemine, kadedus, salatsemine, sallimatus, koolikius, peksmised, silmakirjalikkus, eneseimetlus, isiku ületähtsustamine. Kuhu see viib?
On ju teada, et vägivald tekitab vägivalda. Ajakirjandusest saab lugeda lausa uskumatuna tunduvaid artikleid lastest, meie tulevikulootusest, kes koolis ei kiusa ainult üksteist, vaid terroriseerivad ka oma õpetajaid. Võib-olla on kooliprogrammid liiga ülepaisutatud ning sellest tulenevad õpetajatele suunatud nooled. Miks on meie koolilapsed Euroopa õnnetuimad? Mõelge!
Kuhu on jäänud austus, armastus ja sallivus vanemate inimeste, üksteise vastu? Põlvkond järgneb põlvkonnale. Lapsed võtavad omaks vanemate käitumise, arusaamad elust. Kas Eesti rahvast parandab ainult haud?
On käes pikad ja pimedad õhtutunnid, ehk leiaksime aega süütamaks vaikuses küünla, mälestades esivanemaid, analüüsides elu möödaläinud aastakümnetel, mil inimestevahelised suhted olid kardinaalselt teised, mil pühapäeviti käidi kirikus, pikka teed pelgamata. Suvel hobusevankri või jalgrattaga, talvel jalgsi või reega, milleks võis kuluda mitmeid tunde, aga käidi ja kultuur oli teine.
Hiiumaad kutsuti isegi pühaks maaks. Lapsed said oma eetikaõpetuse pühapäevakoolist. Perekonnad püsisid koos. Õpetaja koolis oli tõeline maa sool ja autoriteet. Kaasinimest tuli pidada enamaks kui iseennast. Riik kosus, põllumajandust ja auväärset maainimest toetas valitsus. Tootjad said oma kaupa müüa välisturule. Mis aga toimub nüüd? Analüüsime, miks meie elu veereb allamäge. Kuidas leida lahendust?

Almi Tugev