Meresõitjate uuenenud kodukabel

Muuga Sadama Meremeeste Kodu üheteistaastases hoones sai valmis uuendatud sisustusega kabel.
Tänavu kevadtalvel alanud remondi käigus vahetasid tavalise aknaklaasi välja Dolores Hoffmanni vitraažid. Varasem puitlagi muutus sinitaevaks, kus süttivad lülitiklõpsu abil tähed. Kolmest dolomiitplokist altar toetub läbi põranda kunagisele merepõhjale. Pikliku saali ülemises kolmandikus hõljub alati teelolevana väike puust purjekas. Kahel ümaral laealusel aknal kaevad allolijate toimetusi inglid.
Ühel kahest lükandseinast, mille abil saab kitsast kabelit muuta ülejäänud ruumi osaks, ripuvad kangal piiblisalmid kogudusest kui ihust, selle liikmete paljususest ja üksmeelest, erinevatest vaimuandidest ning lapselikust usaldusest Jumala vastu.
Altari kohal jutustab seitsmeosaline vitraaž seitsmepäevast loomislugu, küljeakna motiiv Peetrust veest tõmbava Jeesusega mälestab kodu ühte alusepanijat, varalahkunud Lauri Soonet. Kahel pool altarit jälgivad kabelikülastajaid kaks ikooni ning tagaseinas jääb lahtise ukse varju veel üks. Ainus märk võimalikust ohust on pisikese laevakella kime nõudlik «kõll!», mis oleks kuuldav ka üle lainemüha, mitte nagu maismaakellade rahulik kõma.
Kogu selle toreduse pühitses 18. septembril Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone koos EKN liikmeskirikute juhtidega. Piiskop Philippe Jourdan tõmbas kõnes paralleele tänapäevase inimese ja meresõitja elu vahele, kes ei saa kõikuvates tingimustes pöörata pilku teejuhilt: tähelt, valguselt, kelleks on Jumal. Kõneleja väljendas lootust, et siinses ajutises kodus leiaksid meremehed nii inimlikku soojust kui Jumalalt tulevat hingerahu ja vastuseid elu suurtele küsimustele, et merel kuni päris koduni vastu pidada.
Pühitsemistalituse käigus asetasid kirikute juhid väikesed ristimärgi ja kirikute nimedega dolomiitsilindrid altariplokki selleks ettenähtud avaustesse. Otsekui koju olid ka kirikujuhid siia tulnud nagu üks mees ning nagu ühise pere liikmete eest palvetati liturgia käigus kõikide kirikute eest koos juhtidega. Kimedahäälse kella helin juhatas mälestama igavikku kutsutud meresõitjaid ning talituse lõpetas «Kiida nüüd Issandat, minu süda».
Kohvilaual oli kringleid ja pirukaid rohkem, kui süüa jõuti. Muutuste eestvedaja Eerik Jõks tänas loomingulisest protsessist osavõtnuid: peale vitraažide teostajate veel ikoonimeistrit Tiina Veisserikku abilistega, arhitekt Illar Kannelmäed, tähetark Toomas Aasa, kuldsete kätega kivimeistreid ja «võlurpahteldajat», kes tegi laest tähistaeva. Koguni paar nädalat varem ümbrust kohendanud talgulised said tänuks lilleõie ja raamatu «Püha Rist».
Hoones on peale kabeli veel puhkesaal teleriga, raamatukogu, baar, saun, grillahi. Meremehed saavad siit koju helistada ja kaarte saata, surfata Internetis, mängida piljardit ja laulda karaoket. Maja on avatud igal õhtul kell 18–23 ja kutsuda tuleb laevamehi ainult esimest korda, edaspidi tulevad nad ise. Särasilmne perenaine Natalja Trumm näitas pakse albumeid fotodega eksootilistest, enamasti rõõmsailmelistest külalistest ning jutustas oma tööst kuulajana ja suhtlejana, kelle side külalistega jääb kestma aastateks.
Meremeeste Kodu ettevõtmine, milles on ühendatud südamlikkus, vaimulik teenimine ja sotsiaalne administreerimine, kuulub Eesti Meremeeste Misjoni alla, kes teeb oikumeenilisena koostööd Eesti Kirikute Nõukoguga ning on Rahvusvahelise Kristliku Meremisjoni Liidu (International Christian Maritime Association) liige.

Piret Riim