Meil tuleb valida

Suhkur pidi viiskümmend korda kallimaks minema, kui ütleme «jaa». Peaks vist ütlema «ei». Kui vaid selles oleks küsimus, siis võiks suhkrut ette varuda ja ütelda «jaa», sõita rahuliku südamega Euroopa Liidu rahadega korda tehtud teedel, juua puhtamat vett ning lasta Euroopa Liidu fondide rahadel veel Eestisse voolata. Oleks vist lihtsam maailmas ringi rännates ületada piire ja tunda siin Läänemere tuulisel rannal end veidi turvalisemalt.
Ristiinimestena peaksime küsima Jumala tahte järele. Kuidas seda tahet taibata? Jeesuse palve on see, et me oleksime üks. Kellega? Teiste ristiinimestega. Nii võiks kristlastel siin Maarjamaal olla otsustamine lihtne. On ju ristiinimeste osakaal praegustes Euroopa Liidu maades ja kandidaatriikides üliväga suur.
Teisalt on Jumal paljudele meist kinkinud silmad ja kõrvad, mõistuse ja mälu. Milline on see iseseisvus, mida me Euroopa Liidule «ei» öeldes säilitame? See on muu hulgas ka vabadus teha lageraiet oma esiisade metsades, maksta ümbrikupalkasid, petta omaenese riiki. See on vabadus olla üks Euroopa kirikuvõõraim rahvas, kes aastaid targutab usuõpetuse vajalikkuse ja mittevajalikkuse üle.
See on vabadus lahutada üle 70 protsendi abieludest, istuda purjus peaga autorooli, tappa inimesi ja saada seejärel vaid mõneaastane karistus avatud vanglas. See on ühe väikese rahva vabadus kärbuda alkoholismis ja uskmatuses. See on olnud ka valitsuste ja riigikogude vabadus teha kirikule suurt ülekohut neilt kord ära võetud maade ja majade tagasiandmisel ja kompenseerimisel. See on ateistlik-kommunistliku ajuloputuse saanud inimeste vabadus. Vabadus kiire rikastumise lootuses maha müüa maad ja metsad, lasta umbrohul vallutada paljud põllud. Teha seadusi omaenese rikutuse tasemest lähtuvalt. Kas meil nii tasub jääda uhkesse üksildusse?
Kord rändas üks Jumala poolt väljavalitud orjusest vabaks saanud rahvas tõotatud maale. Nende teekond kestis nelikümmend aastat. Vaevalt, et meiegi teekond lühem on. Vaevalt, et orjasupi lõhn meie ninasõõrmetest ja orjamentaliteet lühema ajaga kaovad.
Kas me aga peame üksi vastu need ligi kolmkümmend aastat? Ilma Jumalata kindlasti mitte. Ilma sõpradetagi vaevalt. Mõtleme hetkeks, millistest riikidest on valdav enamus meie koguduste sõpruskogudusi? Peamiselt Soomest, Saksamaalt, Rootsist – Euroopa Liidu valinud maadest. Kas oleme valmis tsementeerima oma «ei»-ga müüri, millest üleronimine nii nende kui meie elu raskendab? Oleme aastasadu kuulunud läänekristluse ruumi. Kas eraldame end nüüd ja loeme end idasse kuuluvaks?
Viljandi Pauluse kiriku mäel leinati möödunud pühapäeval Eesti iseseisvust. Üks EELK praostidest on protesteerinud kirikuvalitsuse ja piiskopliku nõukogu üleskutse vastu toetada rahvahääletusel Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Loodan kogu südamest, et valjuhäälsed protestijad ja kanged vastalised säilitavad ka edaspidi oma kohati sirge selja, valivad edaspidi kõike seda, mis ei ole pärit Euroopa Liidust, sest mis peaks ühel kindlameelsel usklikul olema ühist uskmatu Euroopaga ja tema abiga?
Suhkru hind tõuseb niikuinii. 14. septembril ei vali me odavama ja kallima suhkru, vaid oma väikese rahva ja riigi arengupeetuse või arengu vahel, lääne ja ida vahel. See ei ole valik Jumala ja jumalatuse vahel, sest Jumalaga koos on võimalik elada nii Euroopa Liidus kui väljaspool seda.
Muide – olen kusagilt kuulnud, et suhkur olevat valge surm ja eesti rahvas on enesehävituse teel üks esimesi kogu Euroopas. Mina valin veidi kallima suhkru ja turvalisema ja euroopalikuma Eestimaa.
Jaan Tammsalu, assessor