Mehelik saab olla mitmel viisil

Suvel toimub Pilistveres tunnustust vääriv ettevõtmine – isadele ja poegadele (aga ka ristiisadele ja vanaisadele) mõeldud neljapäevane laager, millega püütakse väärtustada mehepoegade koos oldud aega.
Eesti mehed on uuringute järgi tööga ohtlikult ülekoormatud ja peavad end põhivastutajaks perekonna eest. Lisades sellele alkoholi, tubaka ja stressi kahjustava mõju, on tulemuseks teiste Euroopa meestega võrreldes kümme aas­tat lühem eluiga.
Möödunud aasta sügisel ilmus artiklitekogumik «Mees ja Eesti», mis analüüsib Eesti avaliku elu tegelaste arvamuse kaudu meeste olemust ja positsiooni ühiskonnas.
Eesti Kirik toob lugejateni valiku tekste, et kinnitada meeste endi sõnade läbi isade-poegade suhte vajalikkust.
Jõgeva maavanem Aivar Kokk avaldab lootust, et ebanormaalse töörabamise aeg saab kord otsa ja ühiskonna materiaalne kindlustatus jõuab tasemele, kus normaalseks äraelamiseks ei pea pereisa enam pikki tööpäevi tegema ja nädalavahetustel töötama ning tal jagub oluliselt rohkem aega, tähelepanu ja jõudu kodu jaoks.
Poliitik ja ajaloolane Mart Laar arvab probleemi lahenduseks eelkõige rahuldust pakkuvad lähisuhted. «Vahest tuletada meelde, et meheks olemise juurde on aastatuhandeid kuulunud kohustus otsustada, see tähendab julgus teha valikuid.
Nii äris kui poliitikas on iga peetud ameti lakmustestiks tegelikult lihtne asi: kas sul on pärast ametist lahkumist alles samad sõbrad, kes sellele asudes; kas sul on sama naine ja kas su lapsed räägivad veel sinuga. Kui need tingimused on täidetud, siis oled suutnud oma ametit hästi pidada ning sellel ka midagi saavutada. Kui mitte, siis on midagi läinud rohkem või vähem valesti.»
Poliitik Trivimi Velliste otsib vastust läbi ajalooprisma. «Ühiskonnas oli pärast Teist maailmasõda suur meeste puudus. Perekonnad olid lõhutud, lapsed olid pooleldi või päriselt orvud. Millised pered said sellises maailmas sündida? Kust sai alguse tava, et lapsed kasvasid üles ilma isata? Esialgu kasvasid lapsed isata selle tõttu, et isa lihtsalt polnud enam. Aeg läks aga edasi, meeste ja naiste arv tasakaalustus, ent ainult mehaaniliselt.»
Velliste rõhutab, et isata kasvanud poisid ei võinudki õigeks isaks saada, sest nad ei teadnud, mida isaks olemine tähendab. «Ega siis naise viljastamine pole veel mingi isaks saamine. Ja see nõiaring kestab, sest isad – nagu nüüd on kombeks öelda – tõmbavad uttu. Ja noored naised teavad ja kardavad seda ning räägivad, et parem on minna välismaalasele mehele, sest need tunduvad kuidagi turvalisemad.»
Ka peapiiskop Andres Põder leiab, et igal lapsel peaks isa olema, seda eeskätt vaimse distsiplineerijana. «Jeesus on rääkinud kuulsa mõistujutu kadunud pojast. Seal kasutatakse isa armastust ja ustavust, et kirjeldada Jumalat. Millise loo räägiks Jeesus nüüd, kui enamik eesti lapsi sünnib väljaspool abielu ja väga paljud kasvavad ilma isata? Kas loo kadunud isast? Pole siis imestada, et sellises ühiskonnas on raske mõista ka taevast isa. Lapse loomupärane usaldus inimsuhete, maailma ja eksistentsi aluste vastu on varakult kõikuma löönud,» kirjutab Põder, kes peab tervikliku eluhoia­ku kujunemiseks vajalikuks ka isa armastust ja eeskuju, seda loomupärast emotsionaalset kasvukeskkonda.
«Isa kui perekonnapea suurim saavutus ei ole niivõrd majandusliku toimetuleku tagamine, kuivõrd pere moraalse aluspõhja, vaimse vundamendi rajamine.»

Merje Mänd

Laager Isad & Pojad