Emadepäevajärgsel teisipäeval tuli
toimetusse Peeter Olesk. Kõnelema toimetuse jaoks olulistest asjadest. Ta
küsis, kas me oskasime nädal varem Margit Lailist lugu lehte pannes näha ette
skandaali, mis tolleks päevaks oli vallandunud. Vastus oli lihtne: ei osanud.

Keegi nn hästiinformeeritud isik oli vaat
et samal tunnil, kui Eesti pressi paisati uudis aasta ema tiitli omistamisest
Margit Lailile, lisanud oma kommentaari sellest, kuidas kolm aastat tagasi käis
kohtuteed tema abikaasa Peeter Lail, keda süüdistati muuseumile varalise kahju
põhjustamises.

Selle asemel, et rõõmustada koos suure pere
emaga tunnustuse üle, hakkasid kommentaatorid ja ka mõni ajakirjandusväljaanne
haavavaid sõnu välja ütlema. Eetikakoodeksi sõnad ajakirjandus ei tohi oma
tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi Lailide pere puhul ei
maksnud.

Koorem tuleb maha panna

Kuressaare koguduse õpetaja Anti Toplaan
ütles seda juhtumit kommenteerides, et kirikuinimestena me tunnistame oma vigu,
saame need andeks ja läheme edasi. «Juriidiliselt on asi lõpetatud, inimesed on
pidanud paremaks vahetada keskkonda. Pere on väga raskest olukorrast läbi
tulnud. See, et Margit tiitli siiski vastu võttis ja oli nõus avalikkuse
tähelepanuga, näitab, et küllap oli pere jaoks see juhtum seljataha jäänud,
maha pandud, ja võib-olla kirikuinimesena ta ei uskunud seda, et keegi
pahatahtlikult olnud asjad üles võtab. Inimlikult on ju kõige valusam vana asja
meeldetuletamine.»

Suure pere isana teab Anti Toplaan, et pere
ongi selleks, et kokku hoida. «Pere elab igal juhul igasuguseid asju sisemiselt
üle, aga mis ei tapa, teeb tugevaks.»

Presidendi juures vastuvõtul olles märkas
ta Peeter Laili tagasihoidlikkust, aga kindlalt oma abikaasa kõrval olemist. «Nad
olid koos, see oli kõige olulisem.»

Skandaali ülespuhumine ei pisenda kuidagi
aasta emale antud tiitlit, arvab Anti Toplaan.

«Aasta ema tiitel omistatakse emale. Sellel
päevalgi räägiti ju peamiselt emadest ja praktiliselt üldse mitte isadest.» Ja
ühe huvitava nüansi lisas ta veel, viidates president Ilvese kõnele. «Aga me
võime siiski öelda, et see on ema ohvrimeelsus, nagu ka president seda oma
kõnes esile tõi,» ütles Anti Toplaan ja küsis naerdes: «Ehk oli president
kõigest järgnevast rohkem informeeritud?»

Mida see lugu meile õpetas? Ehk näitas
seda, kui teravdatud tähelepanu all iga kiriku liikme, eriti töötegijaga
pereliige on. Mida me saame teha? Olla üksmeelsed, mitte hakata süüdistama või
kahtlema. Kui perekond on raskest olukorrast läbi läinud ja oma koorma maha
pannud, saame neid toetada.

Ehitas üles muuseumi

Üks muuseumitööle lähedalseisev isik on
öelnud, et endise Palamuse muuseumi direktori Peeter Laili «süü» seisnes
selles, et pikaleveniva kohtuprotsessi vintsutustest pääsemiseks

leppis ta lihtkohtumenetlusega ja võttis
süü omaks. Peeter Lail ei omastanud muuseumi vara, vaid eksis seaduste vastu ja
kasutas tööde eest tasumiseks ebakorrektseid teid. Abiks olnud külameestele ei
saanud maksta restaureerimistööde eest, seetõttu tehti need vangerdused
puiduga. 1990ndatel olevat taoline tava muuseumides tavapärane olnud ja ühtegi
teist muuseumijuhti sellise tegevuse eest ei karistatud.

Teine teema on raamatud, mida mitme
kooliraamatukogu likvideerimise järel koormate viisi maha kanti. Et museaalidel
on kindlad kriteeriumid, ei saanud Palamuse muuseum neid vastu võtta. Valiku,
kas raamatud lähevad kütteks või mädanevad kusagil kuuri all, lahendas Peeter
Lail nende päästmisega.

Hinnang Peeter Laili tööle Palamusel on
olnud positiivne. Ta ehitas ajaloolase pühendumusega 10 aastaga nõukogudeaegse
muuseumi üles atraktiivseks külastuskohaks. Kaevas välja Tootsi-aegseid kooli
kõrvalhooneid, ehitas muuseumi pööningualuse välja ekspositsioonide saaliks,
restaureeris vanavara ja mööblit ning kogus arhiivides kohalikku kultuurilugu,
on raamatu «Palamuse kiriku ja kihelkonna kroonika» idee autor ja toetaja.

Sirje Semm