Me ei vaja abielulaadset toodet

Riigikogu õiguskomisjon hakkab menetlema kooseluseadust, millega plaanitakse kirjutada ringi senine perekonna institutsioon.
Suurel neljapäeval andis Rait Maruste kolme fraktsiooni (RE, SDE ja KE) 40 esindaja nimel üle kooseluseaduse eelnõu. Ainsana ei toeta IRL kooseluseaduse eelnõud.
Kaks täiskasvanud inimest võivad teha, mida tahavad, ja elada, kuidas või kellega tahavad. Olen veendunud, et seadusandja ei pea ühiskonnas kõike reguleerima. Reguleerida tuleb vaid olulist. Kuivõrd perekond on põhiseaduse § 27 kohaselt «rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all», siis on meil perekonna näol tegemist põhiseaduslikku kaitset omava institutsiooniga.
Ilmselgelt peeti põhiseaduse loomisel perekonna all silmas just mehe ja naise vahelist liitu – nii on kinnitatud ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes ning see on ka tervemõistuslik järeldus, sest üksnes mehe ja naise ühendusest saab võrsuda rahva järelkasv. Seega on riigil põhiseaduslik kohustus kaitsta perekonna institutsiooni muuhulgas ideoloogiliselt motiveeritud ümberdefineerimise püüdluste eest.
Kuigi eelnõuga seoses räägitakse palju, et see teisi kuidagi ei puuduta, peaks ju igaühele olema selge, et ümberdefineerimiste kaudu mõjutatakse kogu meie kultuuritraditsiooni.
Pealegi on Euroopa Kohus möödunud aasta lõpus tehtud otsusega tsiviilpartnerluse võrdsustanud abieluga. Nii et jutt vaid kooselu reguleerimisest ja mitte abielust on täielik hämamine. Kohtuotsus ütleb selgelt, et riigis, kus tsiviilpartnerlus on seadustatud, tuleb neid osapooli käsitleda sama moodi nagu abielus olevaid inimesi.
Justiitsministeerium on ka ise aastate eest kirjutanud, et tegelikult saavad samasoolised oma suhteid õiguslikult praeguseski õigussüsteemis reguleerida, näiteks vastastikuseid testamente tehes.
Aktiivselt levib valeväide, et 170 000 nn vabaabielus elavat inimest saavad sellest eelnõust abi. Vale on see seepärast, et niisama ei juhtu nende inimeste jaoks midagi. Nad peavad kooselu registreerima.
Minu hinnangul on see, mida räägitakse, ja tegelikkus juba üsna eri nägu. Esiteks on juba praegu abielu sõlmimine tehtud väga lihtsaks ning selle registreerimiseks on hulga alternatiive – notariaalsest lepingust kuni kirikliku laulatuseni. Sinna vahele mahub perekonnaseisuametniku poolt vormistatav abielu. Ning abielu sõlmimisel saab vara jagamiseks valida õige mitme alternatiivi vahel.
Abielu ei ole midagi sellist, millesse satutakse juhuslikult. Abiellumine peab olema teadvustatud otsus, mille aluseks on armastus ning eelduseks poolte vaba tahe. See on liit, kus sinule ja minule lisaks tekib meie. Abielu on kindlus ja institutsioon ka selleks, kui kõik ei ole ideaalne. See on ühiskonna poolt aktsepteeritud võimalus kaitsta nõrgemat osapoolt.
Eespool kirjeldatust nähtub selgelt, et kui kaks inimest enda jaoks asjad läbi mõtlevad, on neil juba praeguses õiguses alternatiive lepinguks enam kui küll. Seega ei ole erisoolistel paaridel tarvis mingit abielusarnast toodet. Kui on tahe, siis on võimalik leida abielulepinguks sobiv variant.
Eelmisel aastal esitati selle seaduse vastu riigikogule rohkem kui 38 000 allkirjaga petitsioon «Kaitskem üheskoos perekonda». See on läbi aegade kõige suurema häälte arvuga petitsioon, mis on mõne seaduse vastu esitatud. Riigikogus ei ole toimunud mingitki avalikku arutelu selle üle, mida neile inimestele vastata ja milliseid järeldusi nii suure hulga inimeste seisukoha väljendusest teha.
Kõik see viitab väga selgelt, et kui meie ühiskonnas on reaalne soov perekonna institutsiooni tähendus õiguslikult ümber defineerida, siis tuleb seda teha rahvahääletusel. Kuivõrd tegu on nii põhimõttelise otsusega, mille kohta valitsevad ühiskonnas vastakad arvamused, siis ei ole vastuvõetav, kui niigi raskel ajal ühiskonda ühekülgsete ja paljude inimeste tõekspidamisi eiravate otsustega lõhestatakse. Kui tahame käituda tõeliste demokraatidena, siis peame panema kooseluseaduse rahvahääletusele.

 

 

 

 

Priit Sibul,
riigikogu liige, IRL