Maailma vanim Heebrea Piibel müügiks

Sotheby oksjonimaja New Yorgis valmistub 16. mail müüma väga vana Heebrea Piibli ehk Vana Testamendi käsikirja. Reklaamlause teatab: „Vanim ja kõige täielikum Heebrea Piibel on hinnanguliselt kõige kõrgema väärtusega käsikiri või ajalooline dokument, mida on iialgi oksjonil pakutud.“ Selle ostuhinnaks eeldatakse 30–50 miljonit dollarit. Kõrgeim eeldatav hind lööks tõepoolest kõik senised käsikirjade müügihinna rekordid. 

Koodeksina köidetud käsikirja tuntakse juba aastakümneid nime all Codex Sassoon 1053. Sassoon tuleneb 20. sajandi suurima juudi heebrea ja samaaria käsikirjade kollektsionääri David Solomon Sassooni nimest. Katalooginumbri leiab Sassooni kollektsiooni 1932. aastal ilmunud kaheköitelisest kataloogist.

Suured kollektsionäärid on päästnud palju olulist. Meie lähedal Leedus tegutses 19. sajandi tähtsaim juudi kultuuriga seotud käsikirjade koguja Abraham Firkovitš. Tema võrratu kollektsioon jõudis lõpuks Vene rahvusraamatukokku Peterburis. Käsikirjade hulgas on vanim tervikuna säilinud Heebrea Piibli käsikiri Codex Leningradensis, mida kasutatakse tänapäeval enamasti Vana Testamendi tõlkimise lähtetekstina.

David Solomon Sassoon (1880–1942) oli tähtsaim 20. sajandi juudi kultuuriga seotud käsikirjade koguja. Sassoon oli pärit võimsast ja rikkast Sassoonide ehk „India Rots-

childide“ äriimpeeriumist. Ta sündis Bombays (praegu Mumbai) ja kolis lesestunud emaga 1902 Londonisse, kuhu ta ka Teise maailmasõjani jäi. Sassoon sai suurepärase hariduse, oskas lisaks emakeelele ehk araabia keelele inglise, pärsia ja hindustani keelt. Nagu väidab H. Rabinowicz oma 1966. aasta The Jewish Quaterly Review’s ilmunud ülevaates Sassoonist ja tema kogust, teadnud Sassoon 18aastaselt (Heebrea) Piiblit peast.

Sassoon käis mitmel ekspeditsioonil Indias ja Lähis-Idas, soetas sidemeid vahendajatega ja oskas kaupa valida. Sassooni kätte jõudis alates 1902. aastast 1290 juudi kultuuriga seotud olulist käsikirja ja trükist. Tähtsaid käsikirju ja esmatrükke on nii palju, et peatselt müügile tuleva käsikirja nimetamiseni näiteks ülal mainitud Rabinowiczi artikkel üldse ei jõuagi. Selles kogus on ju ka näiteks rikkalikult illustreeritud Farhi Piibel, Šem Tovi Piibel (mõlemad 14. saj), Maimonidese araabiakeelsed Mišna kommentaarid, mõni tema enda käega kirjutatud (12. saj) ja palju teisi keskajast pärit heebrea-, aramea- ja araabiakeelseid käsikirju. Isegi vanu abielulepinguid jm ürikuid on Sassoon jõudnud koguda.

Codex Sassoon 1053 on spetsialistide hulgas tuntud ka nime all S1. See on masoreetlik käsikiri, seega Leningradi koodeksi (1008) ja Aleppo koodeksi (ca 930) lähedane sugulane. Oksjonimaja väidab, et nüüdseks on radioaktiivse süsiniku meetodi abil kindel ka, et käsikiri on vanem kui Aleppo koodeks, võimalik isegi, et 9. sajandi lõpust. Käsikirja täpne päritolu pole siiski teada ning see pole ka nii korralikult kirjutatud kui Leningradi või Aleppo koodeksid.

Käsikirjal on põnev ajalugu, ehkki selle jäljed kaovad ajaloo hämarusse 600 aastaks. Enne seda, kui Sassoon käsikirja 1929. aastal omandas, oli see viimati teadaolevalt asunud Makisini juudi koguduse valduses Süürias. Sassooni pärijad müüsid koodeksi 1978. aastal ning pärast seda on see vahetanud veel kaks korda omanikku, samuti Sotheby oksjoni kaudu.

Kui kellelgi peaks tulema tahtmine soetada endale 50 miljonit dollarit maksev Piibel, siis lisan mõned märkused. Oksjonimaja ütleb, et käsikiri on „vanim ja kõige täielikum“. See tähendab, et sellest puuduvad tegelikult 12 lehte ehk Genesise (1. Moosese raamatu) esimesed kümme peatükki. Käsikiri on küll suhteliselt hästi säilinud, ehkki viimase kolmandiku lehtede servad on saanud kannatada. Koodeks on ka ilmselt sadakond aastat vanem kui Leningradi koodeks, ent viimane on siiski päriselt terviklik ja jääb praeguste tekstikriitiliste väljaannete aluseks. Muuseas, kõiki nimetatud koodekseid on tänapäevasel digiajastul võimalik heas kvaliteedis pildistatuna leida internetist. Sassooni koodeksile leiate ligipääsu Wikipedia vastava artikli alt.

Aga lisaks tuleb arvestada sellega, et tervikuna säilinud käsikirju, milles on esindatud näiteks ainult Toora ehk Moosese raamatud või ainult prohvetiraamatud, on mitmeid ja ka vanemaid, iseäranis 9. sajandist. Kairo genizást ja muidugi Surnumere-äärsetest koobastest on leitud palju vanemaid käsikirjafragmente. Üliväärtuslikud on nad kõik, olgu Jeesuse või keskajast, sest kõiki neid on tarvis masoreetliku heebrea ja aramea piibliteksti rekonstrueerimiseks. 

Masoreetlik tekst on väikeste variatsioonidega kogu praeguse judaismi Piibel, seetõttu ka läänekristlaste Vana Testament. Tekstikriitika grand old man Emanuel Tov ütleb ühes oma värskes blogipostituses, et masoreetlik tekst toetub tema meelest suuresti variseride traditsioonile, raamatute valik on kinnistunud 1.–2. sajandil ning märgid masoreetliku teksti väljakujunemise kohta on olemas 3.–4. sajandist. 

Põnev on jälgida, kas käsikiri jõuab nüüd mõnda Iisraeli muuseumisse või jälle uue eraomaniku kätte.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

Vana Testamendi ja semitistika professor