Ma olen ristitud! – Ja mis siis?

Märtsikuu teisel nädalavahetusel toimus Laste- ja Noorsootöö Ühenduse (LNÜ) korraldatud ristimisteemaline koolituslaager «Ma olen ristitud! Ja mis siis?».

Kui ma tol reede õhtupoolikul Tallinna-Tartu maanteelt Kosele sisse keerasin, hakkas esimesena silma üle metsa kõrguv kirikutorn. Alevik elas tavapärast nädalalõpuelu: toidukottidega koju ruttavad pereemad, tänavanurgal hamburgerit söövad noorukid, kõrtsi ees suurem hulk «väsinud» meesterahvaid.
Mõnikümmend meetrit keskuse saginast eemal jõeäärsel künkal kaunis kirik, kõrval väärikas pastoraat. Olen vanade pastoraatide puhul varemgi tajunud nende erilist õhustikku, mis sisendab rahu ja kindlust ning laseb ununeda argiaskeldustel ja muremõtetel.
Meenutati oma ristimist
Kose pastoraati olid kogunenud koguduste laste- ja noorsootöötegijad üle Eesti. Koolitusele oli tulnud üle kahekümne huvilise Pindist, Haapsalust, Tahkurannast, Jõelähtmelt, Tallinnast ja mujaltki, et täiendada oma teadmisi, saada uusi mõtteid ja ideid tööks kodukogudustes ja lihtsalt koos olla.
Pärast õhtusööki istuti pastoraadi suures saalis, igaüks kõneles, mida tema mäletas oma ristimisest. Beebina ristitud meenutasid oma elu olulist sündmust fotode ja vanemailt kuuldu põhjal, lapsena ristituil olid meelde jäänud teoloogiliselt ehk vähetähtsad, kuid inimlikust vaatepunktist olulised detailid: hele kleit, pühalik meeleolu, säravvalge päev, lilled, küünal.
Õhtu jätkus Lilian ja Rein Kotkase kontserdiga. Meie osaduslikku ringi sulandunud muusikud kandsid ette Juhan Viidingu, Hando Runneli, Paul-Erik Rummo ja teiste 1970.–1980. aastatest pärit luuletekstidele loodud laule. Õhtuses pastoraadis kõlanud lood pakkusid osalejate avali hingedele head kosutust.
Ristimise arm on kestev
Koolituslaagri teine päev oli tihedalt täis ettevõtmisi. Väga huvitavad ja palju mõtteainet pakkuvad olid ristimisteemalised loengud. Pilistvere koguduse diakon Hermann Kalmus kõneles ja arutles koos kuulajatega teemal «Ristimine – miks?» ning Harju-Madise õpetaja Joel Siim käsitles ristimist erinevates konfessioonides. Loodetavasti saavad peetud ettekanded peatselt ka avaldamisküpseks, sest oleks kahju, kui räägitu jääks vaid laagriliste kitsasse ringi.
Arutluste käigus jäi kõlama mõte, et ristimise taasmeenutamine ja selle mõtestamine iseenda jaoks on vajalik ka selleks, et olla toeks neile, kes alles otsivad teed kirikusse. Ristimine ei tohiks ristitu jaoks muutuda minevikuks, kord toimunud sündmuseks, vaid ristimise armu peaks hoidma elava ja kestvana. Luterlased rõhutavad ristimist Jumala teona, ometi mõistame me seda tihti kui vaid üht kiriklikku talitust. Ristimine on saladus, mida ei saa mõtestada vaid inimlikus sfääris. Meie asine aeg ei soosi aga kahjuks müstikaga tegelemist.
Ühises ringis tuli jutuks ka nii mõnigi rahva seas levinud väärarusaam ristimise vajalikkusest. Näiteks tulevat mõni täiskasvanu vaimuliku juurde sooviga end ristida lasta, sest ravitsejast nõid ei võtvat ristimata inimesi jutule. Või ei soovi luterlastest vanemad oma väikelast ristida ettekäändel, et järeltulijale peab jääma vabadus ise valida ja otsustada, kas ja millal end ristida lasta. Neid mitte just haruldasi näiteid kuuldes tõdesime, et meie kõigi panus kiriklikku selgitustöösse võiks olla tõhusam.
Koolitused jätkuvad
Lisaks loengutele-arutlustele mahtus laagripäevadesse ka praktilist tegevust. Üheks osalejate loomingulisust ergutavaks ülesandeks oli evangeeliumi teksti (Mk 10:35–45) mõtestamine neljal erineval viisil: nukkudega ettekantuna, plastiliinis väljendatuna, pantomiimina ning tänapäeva olustikku tooduna.
Meelte kirgastamiseks olid korraldajad tihedasse päevakavasse mahutanud vaikuse retriidi. See tähendas tund aega vaikselt omaette olemist, olgu siis majas või õues, selleks et süveneda ja mõtiskleda Pühakirja etteantud kirjakohtade üle. Tunniajane vaikus lõppes ühise palvusega.
Laagrilised said osaleda ka õpitoas, kus jagati näpunäiteid ülestõusmispühade meeleolu loomiseks kogudustes, ja metsas toimunud maastikumängus.
Lisaks Kosel toimunud ristimisteemalisele koolituslaagrile on LNÜ-l kavas sel aastal läbi viia veel kaks koolitust. 31. juulist 2. augustini toimub Olustveres suveseminar «Tere tulemast perekonda», kus käsitletakse pere ja ristivanema teemat, ning 12.–13. septembrini peetakse praostkondade laste- ja noorsootöötegijate kontaktisikutele koolitusseminar vabatahtlike tööst koguduses «Vabatahtlikkus pole vabandus!».
Neil, kel vähegi mahti ja lusti, tasub taolistest koolitustest kindlasti osa võtta. Koos mõttekaaslastega paariks päevaks argielust eemaldumine teeb head hingele ning täiendab kogudusetööks vajalikke teadmisi-oskusi.
Monika Reedik