Ma külvasin ja kasvasin

Mitmed koguduste õpetajad kirjutavad aasta sõnalistes aruannetes, et kogu kirikutöö on misjonitöö. See on väga hea. Kui misjonimõte meie tegevuses eesmärgina kaob, siis on suhteliselt mõttetu üldse kirikutööd teha. See ei oleks siis enam kirikutöö, vaid ühiskonna- ja sotsiaaltöö, mida teevad vastava hariduse saanud inimesed. Mõnel juhul võib ka tõdeda, et koguduse töö peamiseks eesmärgiks on igal aastal midagi uut ehitada. Ka ehitamine ning korras kirik on väga oluline, kuid misjonitöös on kesksel kohal ikkagi inimene. Erilise ja märkimisväärse osa moodustavad koguduseelus ja -töös osalevad inimesed.  
On ilmne, et õpetaja ei jõua kõigega tegelda. Ja seda ei nõua ega ootagi keegi. Nii palgalisel koguduse töötegijal kui ka vabatahtlikul on aeg ja võimed piiratud, ühed suudavad rohkem, teised vähem. Ja see ongi hea. Isegi ülivõimekad inimesed ei suuda kõike teiste eest ära teha, oma annetega kauplemiseks on ruumi paljudele.
Meie kirikus tehakse misjonitööd ja meil on piisavalt õpetajaid ning jagub ka vabatahtlikke abilisi, aga kust saavad töötegijad jõu ja motivatsiooni oma töö tegemiseks? Oleme harjunud kuulama, et sõna ja sakrament on eluväe saladus. Kuid kuidas need meie igapäevast kristlaseks olemist ja koguduse teenimist praktiliselt aiatavad? Sõnas ja sakramendis sünnib osadus Jumalaga ja kaasinimesega. See on vajalik, et jääda usus püsima ja teha tööd jumalariigis. Kui üks neist osaduse suundadest puudub või ei toimi, siis kaob innustus ja motivatsioon üsna pea, sest palga pärast tänapäeval kirikus ei tööta.  
Inimestevaheline osadus suunab meid ikka sügavamalt mõtisklema osadusest Jumalaga. Inimsuhted ei toimi kunagi ideaalselt. Seal tuleb ette eriarvamusi, pahandusi, arusaamatust jne. Kõik need probleemid suunavad meid Jumala poole, Temaga osadust kasvatades. «Jumal, tule ja aita mul lahendada see suhete probleem, mis on nii keeruline ja raske. Jumal, aita Sina lahendada mu kolleegide tüli või arusaamatus.» Meie eluline vajadus muutub palveks Jumala poole ja selles suhtlemises toimub alati midagi meis endis või meie kaudu teistes inimestes.  
Osadus Jumalaga suunab meid korraldama oma osadussuhet teiste inimestega. Mõlemat osadussuunda iseloomustab ühine nimetaja – palve. Palve, et Jumal Kristuse halastuse pärast võtaks lahendada inimestevahelised suhteprobleemid ja aitaks kanda vastutuse koormat. Palve, et Jumal annaks kogudusele tarkust toime tulla selle pisku rahaga, mida eelarve võimaldab. Ja teisalt palve Jumala osadusest aitab meil paremini mõista ja näha enda kõrval olevat inimest ja vajadusi. Apostel Peetrus ütleb oma kirjas kokkuvõtlikult: «Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!» (2Pt 3:18).
Osadus loob soodsa keskkonna vaimulikuks kasvamiseks, sõna ja sakrament loovad ühenduse eluallikaga. EELKs on palju häid võimalusi kasvamise edendamiseks. Meie kogudustes on kodugruppe ja palvetunde. Meil on mitmeid võimalusi tulla koolitustele, et õppida ja kasvada. Ilma täiendusõppeta ei saa tänapäeva koolisüsteemis ja inimesi teenindavates organisatsioonides töötada. See on kiiresti arenevas ühiskonnas möödapääsmatu ka koguduse- ja kirikutöös.
Eelmisel aastal võeti kasutusele uus kirikukäsiraamat. Oli väike hirm seda paksu raamatut kätte võtta ja kasutama hakata. Aga kui olime saanud oma praostkonnas kiirkoolituse, muutus uus asi omaseks ja üsna pea harjusin üles leidma jumalateenistusel õige lehekülje ja vajalikud tekstid. Koolituse eesmärk ongi see, et me ei pea ise leiutama kogudusetööks vajalikke tegevusi ja praktikat, vaid saame lihtsama vaevaga teadmisi asjatundjate juhendamisel.  
Misjonitöö on kogudusetöö mõtestatud eesmärk. See ei toimi aga käsukorras, vaid läbi osaduses kasvamise. Kasvamiseks pakuvad nii kogudused kui kiriku erinevad töövaldkonnad  häid võimalusi. Innustagu alanud sügis ja kooliaasta meid õppima ja kasvama Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!

Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja