Luulest ja eesti keelest

Emakeelepäeval lugesin Ilmar Vananurme luulet. Kes seda autorit lugenud, teab, kui ilusas eesti keeles ta kirjutab. On hea tunne, et ta esindab niiviisi eesti rahvast. Loodetavasti ei pane Vananurm tähelegi riigikogulast Yana Toomi, kes meile kõigile näkku süljata on jõudnud. Kuid see tige süljelärts küllap maandus Toomi enda näole tagasi.
Soovitaksin Yana Toomil luulet lugeda, ehk siis tema iseloom pehmeneks, ei oleks tigedust ja õelust nii palju. Ma ei tea, kas ta on näiteks Vananurme lugenud, vaevalt. Meie emakeel kestab, meie rahvas kestab, meie riik kestab, sest meil on armastust. Toomil aga on vihkamine, mis ei vii kuhugi – on ummik.
Riigikogus on inimene, kelle arvamus tahab meid madaldada. See ei lähe läbi, me saame hakkama. Sest armastus – mis see on? Armastus on Jumalast. Toomi väljaütlemise taolisi arvamusi võib kerkida esile veel ja veel. Las ketravad õelust, kui tahavad, vast hakkab siis kergem. Jumala õnnistust! Ka nurjatut inimest tuleks armastada, sest amor vincit omnia.
Vananurme 2010. aastal kirjutatud luuletus «Vaid au ja õiglus avab lootusele uksi» lõpeb järgmiselt:
Kuulsus kiirelt kaob. Uhkus uppi tõukab.
Vaid au ja õiglus avab lootusele uksi.
Et sisse astuksid neist ustest usk ja armastus.
See on karm luuletus, aga lõpp on piibliline, kuigi usu ja armastuse juures puudub lootus, aga kus on usku ja armastust, seal on ka ilmtingimata lootus. Mõnikord küll tahaksin küsida, miks näiteks meie riik ei edene. Miks me ise ei edene.
Plutokraatia diktatuur demokraatia varjus … Elame kainilikus demokraatias elik kainokraatias.
Tema, meie Jumal, näeb ja kuuleb ent kõik. Sekkub sekkumatuses ja tema sekkumatus on sekkumine. Pole pääsu Jumala käest. Mitte ühelgi meist!
Idamaade õpetatud mehed on öelnud, et hea luuletaja on see, kellest jääb järele 2–3 luuletust. Olen sellele ütlusele tihtipeale mõelnud – seoses Ilmar Vananurmega –, ja proovinud ka enda peal, kui luulekogu ilmunud. Ega see nii kerge olegi, kui ise enda arust parimad luuletused välja valida, ikka peaks teine seda tegema.
Kuid protsess on iseäranis huvitav just seepärast, et olen endas avastanud nii halba kui head. Ja kõrva taha pannud. Tavaliselt märkan, et oleksin pidanud luulekogu koostamisel rohkem vaeva nägema. Alles nüüd tean oma loomingut üle vaadates vähemasti ühte luuletust, mis peaks jääma mu kolme parima hulka. Inimene muutub, luule muutub, kõik muutub. Olen täiesti veendunud, et minu mõtted ei klapi kokku näiteks Ingvar Luhaääre mõtetega. Säärane on luuletaja elu.
Peeter Novod

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee