Luterlik identiteet – EELK väljakutse?

Tuleb ainult tervitada, et EELK peapiiskopi valimiste teemal võetakse üha rohkem sõna. Annab ju seegi võimalikele ülemkarjasekandidaatidele mõtteainet, kuidas tulevikus atra seada ja kirikuelule parimat kurssi leida. Ei tohi unustada, et peapiiskopi valimine pole pelgalt kirikupoliitiline sündmus, vaid kaalul on otsused, mis mõjutavad vahetult EELK vaimulikku elu, identiteeti ning sellest lähtuvaid praktikaid.
Nõustun Veiko Vihuriga (EK 26.3.2014), et kiriku ühtsuspüüdeid ei saa kõrvale heita üksnes tänapäevaste olude paratamatusele apelleerides. Erinevuste olemasolu on küll tõsiasi, kuid selle tõsiasja ainsaks juhtnööriks seadmine on ilmselge liialdus. Meenutagem apostel Pauluse sõnu Timoteosele: «Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad» (1Tm 4:16).
Seega tuleks täpsustada, milliste kirikusiseste erinevuste aktsepteerimist silmas peetakse. Tuleks küsida, kas ja kuidas need erinevused mõjutavad kristlikku päästesõnumit. Või mis on EELK jaoks veel tähtis: kas kiriku õpetuslikud suunad ja vagaduslaadid toetavad või hoopis hägustavad luterlikku arusaama inimese lootusest Jumala ees?
Leian, et luterliku identiteedi selgitamine ja tugevdamine peaks olema meie kiriku peapiiskopi ülesanne ka 21. sajandil. Teoloog Jaan Lahe kirjutab artiklis «Konfessionaalsus – pakendisilt või emakeel?» (Kirik & Teoloogia 30.12.2011): «Aeg-ajalt tundub mulle, et konfessionaalsusest rääkimine on meie kirikus out. Loomulikult räägitakse sellest, et oleme luterlik kirik (kuni tänaseni on see ju veel ka osa meie ametlikust nimetusest), kuid jääb mulje, et osa kiriku liikmetest ei teadvusta endale, mida see sisuliselt tähendab. Luterlus on, kui kasutada võrdlust, osade inimeste jaoks otsekui pakendisilt ja ei midagi enamat. Aga ometi on neid, kelle jaoks ta on kui emakeel. Ilmselt on kardinaalselt erinev suhtumine oma konfessionaalsesse eripärasse ka üks põhjus, miks meie kiriku erinevad «parteid» ei suuda üksteist mõista.»
EELKs ei saa luterlus kindlasti olla üksnes pakendisilt, vastasel juhul tuleb tunnistada, et me ei võta oma kirikut enam tõsiselt. Ei võta tõsiselt kirikut, mille liikmed ja töötegijad me päevast päeva oleme ning mille usulist vara regulaarselt kasutame. Vähemalt koguduste vaimulikele sätestab nii EELK põhikiri kui ka ametivanne küllaltki kindlad piirid.
Luterliku kiriku vaimulikelt oodatakse ühemõtteliselt oma kiriku teoloogia tõsist tundmist ja vastutustundlikku õpetamist. Just vaimulikud peaksid olema need, kes osutavad pakendisildi taga olevale emakeelele. Luterlik identiteet pole nostalgia – otsekui luitunud kaisukaru, mida kantakse kaasas veel üksnes tema mineviku pärast.
Luterlikud usutunnistuskirjad seavad meie ette palju tänapäevalgi aktuaalseid küsimusi ning annavad neile arvestatavaid vastuseid. Pealegi ei liigu need vastused inimese ja Jumala suhte ääremaadel, pole teisejärgulised ja seetõttu kergesti hüljatavad, vaid vastupidi: nad sisaldavad kõige otsesemalt inimese võimalusi pääseda igavesest hukatusest ja taastada osadus Jumalaga.
Vaatamata sellele, et oleme ajalooliselt luterlik maa, ei teki ega püsi luterlik identiteet iseenesest – seda eriti praegu, mil EELK liikmeskond pigem väheneb. Uue peapiiskopi ametisseseadmine nõuab kirikus tehtava ülevaatamist, sealhulgas seda, kuidas väljendada arusaadavalt meie konfessionaalseid rõhuasetusi. Tuleb loobuda eeldusest, et neid rõhuasetusi teatakse niigi.
Olgu siinkohal näiteks kasvõi EELK kodulehekülg internetis. Kuigi see sisaldab tutvustavaid ja õpetuslikke rubriike (vt «Tutvustus» ja «Kiriku teejuht»), ei leia sealt kokkuvõtvat selgitust luterluse olemusest ja peasõnumist. Samuti puudub link, mis annaks ülevaate Martin Lutheri elust ja reformatsiooni käigust.
Teise näitena nimetan mõne aasta eest valminud ja kogudustesse laiali jagatud voldikut «Eesti Evangeelne Luterlik Kirik». Voldik esitleb küll meie kiriku ajaloolist, kultuurilist ja organisatsioonilist külge, kuid jätab peaaegu täiesti kõrvale kõige olulisema: Jumalast lahutatud inimese olukorra ja Jumala päästetöö Jeesuses Kristuses ning selle luterliku seletuse.
Küsimus kiriku õpetuslikust ühtsusest ja konfessionaalsest identiteedist esitatakse mitte ainult peapiiskopile ja kirikuvalitsusele, vaid kogu EELK-le. Suur vajadus on materjalide järele, mis lihtsas keeles ja vormis tooksid esile kõige olulisema kristlikus kuulutuses ja eluviisis – seda jällegi just konfessionaalses võtmes. Kriitiliselt peaks üle vaatama luterlike usutunnistuskirjade õpetamise senise mahu ja ka meetodid tulevaste kogudusevaimulike ettevalmistamisel. Selleks aidaku Jumal praegust ja tulevast peapiiskoppi ning meid kõiki!

 

 

 

 

Marek Roots,
Keila Miikaeli koguduse õpetaja