Lugejate kirjad

Vihmane neljapäev Järvamaal
Rakvere Kolmainu koguduse nõukogu eesotsas õpetaja Tauno Toompuuga korraldas oma truudele kirikulistele ekskursiooni Järvamaale. Sõit sai teoks maikuu esimesel neljapäeval.
Esimese peatuse tegime Tapa Jakobi kirikus. Õpetaja Tauno Kibur rääkis ekskursantidele kiriku ajaloost palju huvitavat, kuid eriti üllatas meid vaimuliku taevalik hääl, mis tundus lausa teispoolsusest tulevat.
Järgmiseks peatuspaigaks oli Ambla Maarja kirik. Mitmedki meist polnud seal varem käinud. Pikemalt viibisime Paides, kus pühakoda – tundus, et hiljaaegu remondist tulnud – meid värvilõhnalise, heleda ja valgusküllasena kroonlühtrite särades vastu võttis. Ilmselt külaliste auks süüdati ka küünlad.
Loodame et meiegi pühakoda sama ilus ja hele välja näeb, kui ükskord remont valmis saab. Lootus ei tohi kustuda.
Et päris pikk teekond juba seljataga oli, suundus reisiseltskond keha kinnitama. Edasi kulges tee Järva-Jaani poole. Sealne pühakoda on igivana ja tagasihoidlik, aga millegipärast tundus hästi kodune. Noor õpetaja Katrin-Helena Melder oli väga sümpaatne.
Päeva lõpuks jõudsime Järva-Madise kirikusse. See on samuti väga vana ja huvitava ajalooga hoone. Meid võttis lahkelt vastu diakon Rutt Süvari, kes väga vaimustunult rääkis oma väikesest kogudusest ja kiitis sealset elanikkonda, kes alati käed külge lööb, kui midagi kirikus või selle ümbruses teha tuleb. Lõpuks laulsime kõik koos «Õnnista ja hoia …».
Koduteel mõtisklesime sellest, et küll ajalugu on ikka huvitav. Need paksude müüridega kiviehitised, mis kaua püsinud, püsivad veel ja peidavad endas sajandite saladusi. Tuleb ainult osata neid väärtusi hoida.
Ella Kraav Rakverest

Kevademeeliskelu
Meie nukrasse maailma on saabunud kevad. Miks nukrasse? Jeemen on humanitaarkatastroofi äärel, vägevad purustavad pisukest. Ukrainas rahu on õbluke. Lähis-Ida kristlastel on elu tehtud võimatuks. Süüria on ängis. Iga päev terror, loodusturmad, mõttetud surmad ja sünnid, sünnid, millel pole tulevikku. Ja siin, Eestis on õitsema puhkenud võililled ja tulbid, rohelus üha pulbitseb.
Aga me ei ole rahul, ei ole rahul valitsusega, ei ole rahul elatustasemega, ei ole rahul pensionidega, ei ole rahul haridustasemega, ei ole rahul palkadega, ei ole rahul iseendaga. Kuid meil ei ole veel sõda. Õnneks. Kuigi sõjaõppused aina käivad ning räägitakse palju sõjast, julgeolekust ja kaitsest.
Igal päeval on omad mured, ikkagi ärkame, käime tööl, seksime ja toodame lapsi ning loodame, et elu läheb ikka paremaks ja paremaks. Kuid Arktikas sulab jää, ilmad on läinud soojemaks ning üldiselt on lepitud sellega, et kliima soojenemist põhjustab inimene.
Selle soojenemise lõpp ei ole just julgustav: liigid kaovad, merepind tõuseb ja uputab rannikuäärsed asustused, lõpuks aga pole meil enam võimalik elada ülekuumenenud ilmas. Mis teha? Jah, oleme arutud olendid, kes harva küsivad, harva tunnevad muret tuleviku pärast, sest argipäevamured uputavad meid. Pole aega, pole aega – see on kaasaja loosung.
Jaan Tooming