Lugeja küsib. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks

Kas Eesti Kirik võiks selgitada Soome kirikus aset leidnud juhtumit, kus aastaid pastorina teeninud mees on teatanud oma soovahetuse soovist? Kas nii pikka aega kogudust teeninud vaimulik on kogu aeg rahvale Jumala sõna kuulutades valetanud või ei tunne ta pühakirja ega käi selle järgi. Mida ütleb Piibel sellise teguviisi kohta?

Imatra kogudust 22 aastat õpetajana teeninud meessoost Olli Aaltola on otsustanud vahetada oma sugu, mille käigus muudetakse tema välimus kirurgiliste operatsioonide ja ravimite abil naise sarnaseks. Aaltola on abielus ning tal on kolm täiskasvanud last. Oma sõnade kohaselt on ta praktiliselt kogu elu näidelnud meest, kuid tundnud end alati naisena.
Transseksuaal on inimene, kes tunneb end olevat naisena mehe kehas või vastupidi. Ehkki oleme harjunud inimese sugu määrama tema väliste sootunnuste alusel, määratleb moodsate soouurijate väitel inimene oma soo ise, oma tundmuse alusel. Väliseid sootunnuseid ja soole omast käitumist peetakse seejuures teisejärguliseks. Teadusuuringud võivad parimal juhul kirjeldada transseksuaalsuse tekke- ja toimemehhanisme.
Nähtust kui võimalikku pattu saab hinnata vaid Jumala ilmutuse põhjal.
Piibel soo vahetamise mõistet ei tunne. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks (1Ms 1:27), naine loodi mehele abiks ning koos mehega on nad «üks liha» (1Ms 2:20–24). Soolise erinevusega on seotud Looja esimene käsk inimesele olla viljakad (1Ms 1:28).
Kristuses päästetakse ühtmoodi nii mehed kui naised (Gl 3:26–28), ometi eristab püha Paulus meeste ja naiste omavahelisi kohustusi, võrreldes seda Kristuse ja koguduse suhtega (Ef 5:21–33, vt ka 1Tm 2:9–15, Tt 2:1–8, 1Pt 3:1–7). Seega on jagunemine meesteks ja naisteks ning nii nende ühised kui erinevad ülesanded määratud juba loomises ning uuekssaamine Kristuses ei muuda seda.
Soopiiri ületamist peetakse jäleduseks, nt soole sobimatu rõivastuse kandmist (5Ms 22:5) või soole mittekohast seksuaalkäitumist (3Ms 18:22, 3Ms 20:13, Rm 1:26–27, 1Kr 6:9, 1Tm 1:10).
Ei ole ime, et taoliste probleemidega võitleb mitukümmend aastat vaimulikuna töötanud mees. Patused mõtted ja teod ei muuda kehtetuks vaimuliku kuulutatud sõna ega tühista sakramente. Nii teda kui meid on ristimine vabastanud patu meelevalla alt, kuid see ei eemalda pattu lõplikult.
Püha Augustinus ütleb, et patt jääb surelikku ihusse ka pärast ristimist, tekitades ihasid, mille vastu usklikud võitlevad. Püha Paulus tunnistab, et teenib mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust (Rm 7:25). Martin Luther selgitab ristimist Väikses Katekismuses terve elu kestva meeleparandusena.
Aastaid sundmõtete küüsis olnud inimene vajab meie eestpalveid. Selleks peame ise saama osa Jumala sõnast ja sakramentidest, kui vaja, siis ka paastuma (Mt 17:14–21). Kirik saab seda võitlust toetada mitte pattu õigustades, vaid paljastades. Ühes vanas palves palutakse, et Jumal hoiaks meid kurja surma eest, kui süda on alles patust pöördumata. Niikaua kui me elame, on meil lootust meeleparanduseks ja pöördumiseks.

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja