Lõpp ja algus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 19. november 2003 Nr 47 /
Liturgiline kirikuaasta saab läbi. Eeloleval pühapäeval tähistame igavikupühapäeva.
Vanemad koguduseliikmed on harjunud, et viimane pühapäev kirikuaastas kandis nime «surnutepüha». Nüüd on juba mõni aasta nii pühakutepäeva kui ka hingedepäeva mitmeski koguduses peetud lahkunute omaste mälestamiseks sobivamaks ajaks. Kristlane usub, et surm ei ole kõige lõpp. Kristus ütleb: Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja ots!
Me arvestame alguse ja lõpuga, sünni ja surmaga, teades, et elu ei alga siia ilma tulekuga ega lõpe siit maailmast lahkumisega. Põhiliselt rootsi ajast pärit rõngasristid meie surnuaedades sümboliseerivad igavikku, kõiksust, Jumala lõpmatust. Siis, kui kogu maailm hävib, luuakse uus taevas ja uus maa. Olenevalt teemakäsitlusest võib kirikuaasta viimasel pühapäeval liturgilise värvina kasutada kas musta või valget. Vastavalt sellele kas meenutatakse lahkunuid või mõeldakse igavikule.
Lõpuaega kirjeldavad tähendamissõnad arukast ja arutust sulasest, kümnest neitsist, talentidest, viimsest kohtust. Uue loodu nägemust vahendab tulevastele põlvkondadele aga Johannes Ilmutuse raamatus. Peame olema nendeks muutusteks valmis. Samas oleme vaid ootajad, kellele antakse teada: valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi! Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
Kui ausad oleme, siis ega me maailma hävimisest eriti realistlikult ei mõtle. Hoopis loomulikum on usk, et me homme taas ärkame. Oleme ju arvestanud nende ülesannete ja kohustustega, mida tuleb täita. Kas homme, nädala või aasta pärast. Iga algav päev toob endaga kaasa midagi uut ja kordumatut. Tehtut ei saa enam tagasi võtta, aga tegematajäetut on veel võimalik teha. Seda juhul, kui aega antakse. Viimselt küsitakse ju meilt, et mida te olete teinud või mida te ei ole teinud.
Kirikuaasta lõpp on heaks mõtiskluse ajaks sellest, kuidas peaksime kristlastena usku tunnistama ja armastuse heategusid tegema. Kellele andeks andma, kellega ära leppima, keda toetama ja aitama, kelle juurde minema ja keda vaatama. Kindlasti keegi ootab meid. Ta vajab meie eestpalveid, julgustavaid või tunnustavaid sõnu, osadust või lihtsalt tema kõrval olemist. Meid ootab ja vajab kirik – kodukogudus. Meid kutsub Kristus.
Sinu valik on vastata või vastamata jätta. Jumala õigus on sulle aega anda või lõpp uueks alguseks muuta. Võibolla juhtub viimane juba pea. Mida teeksid siis täna?
Einar Soone, piiskop