Lootuse täht – Maarja

Vaatamata headele uusaastasoovidele, kavatsustele ja otsustele toob elu ikka oma äpardumisi ja pettumusi. Meie ajastu otsib õnne, aga peab pidevalt võitlema ängistuse ning ahastuse vastu. Kust otsida lahendust?Spe salvi facti sumus – «Me oleme päästetud lootuses», kirjutab Paulus roomlastele (Rm 8:24). Selle lause on võtnud paavst Benedictus XVI oma viimase entsüklika teemaks. Ladina spes on eesti keeles «lootus». Kuid see sõna tunneb mitmeid variante. Sellega on seotud tahtmine, et miski teostuks, et meie ootusel oleks positiivne tulemus.
See «miski» on enamasti argine – näiteks: kui ma nüüd kodust minema hakkan, siis ma peaksin õigeks ajaks lennujaama jõudma –, kuid ta võib meid suunata ka kõrgetesse teoloogilistesse ja filosoofilistesse sfääridesse, nagu näiteks seesama Pauluse spes, mida apostel peab üheks kolmest «teologaalsest» väärtusest koos usu ja armastusega, ning mida garanteerib Jumala heatahtlikkus ja truudus.
Prantslased kasutavad siin 12. sajandist saadik kaht erinevat sõna: espoir ja espérance. Mõlemad tähendavad ootust veendumuses, et soov tõenäoliselt teostub, kuid teine termin väljendab seda usaldust tugevamini. Eesti keeles võiks siin tõlkida «kindel lootus» või kirjutada Lootus suure tähega.
Lootus on seotud tulevikuga. «Aja, tuleviku ähmane uks on täielikult lahti tõmmatud. See, kellel on lootus, elab teistmoodi; talle on juba antud uus elu.» Piiblis on palju juttu Lootusest. See sünnib kohtumisel Jumalaga.
Et seda kohtumist arusaadavaks teha, toob autor näiteks ühe aafrika pühaku loo. Josephine Bakhita oli sündinud Sudaanis 19. sajandi lõpupoolel. Üheksa-aastasena sattus ta orjakauplejate kätte, sai kohutavalt peksa ja müüdi turul orjapidajatele, kes teda peaaegu iga päev veriseks peksid. Selle aja mälestuseks jäi talle 144 armi! Siis aga juhtus ime: paar aastat hiljem müüdi ta ühele Itaalia konsulile, kes ta oma kodumaale kaasa võttis.
Veneetsias avastas Josephine ristiusu ja teadmise, et on olemas Jumal, isandate isand, kes on hea ja armastab ka teda nagu oma last. «Nüüdsest peale oli tal Lootus – mitte ainult väike lootusekene leida vähem tooreid isandaid, vaid suur Lootus: mind armastatakse kindlalt, ja ükskõik mis peaks mulle ka juhtuma, see Armastus ootab mind. Ja nõnda on mu elu hea.»
Josephine laskis end ristida ja kuus aastat hiljem läks kloostrisse. Ta reisis kaunis palju ja tegi tõhusat misjonitööd. Ta ei saanud Lootust üksi endale jätta. Paavst Johannes Paulus II kuulutas ta pühakuks.
Lootus toetub usule. Ja usk õpetab, et keegi meist ei ela väljaspool inimkonda. «Keegi ei patusta üksi. Kedagi ei päästeta üksi. Pidevalt tungib teiste elu minu ellu: sellesse, mida ma mõtlen, ütlen, teen, teostan. Ja ümberpöördult, minu elu läheb teiste ellu, nii Kurjas kui ka Heas.»
Palves aidatakse mind, palves võin ka mina teisi aidata. Miks siis mitte kutsuda appi naist, kes oskab kõige paremini palvetada ja kes seisab Jumalale eriti lähedal – jumalaema Maarja?
Huvitav on märkida, et entsüklika algab ühe naisekujuga – Josephine Sudaanist – ja lõpeb samuti ühe naisega – neitsi Maarja «Lootuse täht».
7.–9. sajandini lauldi Maarja auks Ave Maris stella. Alliteratsioon Maria – Mare «meri» inspireeris kujutlusele elava pildi meie eluteest ja jumalikust abist. «Elu on nagu reis ajaloo merel, sageli pime ja äikeseline, kus me uurime taevatähti, mis meile teed juhatavad. Meie elu tõelised tähed on inimesed, kes on osanud õigesti elada. Nemad on Lootuse valgus.» Muidugi peab meeles pidama, et Kristus on absoluutne valgus, päike kogu ajaloo pimeduse kohal. Kuid Temani jõuame me alles siis, kui me oleme saanud «orientatsiooni» lähedastest valgusallikatest. Ja «missugune inimene võiks olla paremini kui Maarja meie «Lootuse täht»?
Paavst lõpetab oma meditatsiooni palvega sellele, kes «avas Jumala ukse meie maailma»: «Püha Maarja, Jumala ema, meie Ema, õpeta meid uskuma, lootma ja armastama koos sinuga. Näita meile teed Tema kuningriiki! Mere täht, sära meie kohal ja juhi meid meie teekonnal!»
Fanny de Sivers