Looduskatastroofi tähendus

Möödunud nädala uudistes oli üheks olulisemaks sündmuseks Euroopas möllavad üleujutused. Paljudele ekskursioonidest tuttav Praha vanalinn koos oma hindamatute kultuuriväärtustega oli ohus.
Kurb oli jälgida vette surema jäänud Praha loomaaia elevanti. Saksamaa lõunaosas ja Slovakkias kuulutati välja eriolukord, vaid saja kilomeetri kaugusel Viinist oli liiklusmärkidest kasu vaid paatidele jne.
Samal ajal oleme Eestis nautinud (või kannatanud) väga sooja ilma, kuid keskkonnateadlaste sõnul peame ka meie valmis olema loodusõnnetusteks, et neid ennetada või nende mõju vähendada. Mingid märgid seda ka näitavad: käesoleval suvel esines vetikate ja põllukahjurite ebaharilikku vohamist, mis põhjustas näiteks Peipsis kalade massilise suremise.
Totaalseid keskkonnakatastroofe on ajaloos sageli tõlgendatud kui märke lõpuaegadest, Jumala pahameelest vms. Ilmselt pole sellistel spekulatsioonidel tugevat alust ja peame leppima tõdemusega, et Teile ei sünni teada aegu ega hetki, mis Isa oma meelevallas on määranud (Ap 1:7). Küll aga panevad niisugused sündmused mõtlema sellest, kas oleme meile harimiseks antud maad heaperemehelikult hoidnud ja kasutanud.
Viimase mõtte taustal oli mõjuv ÜRO keskkonnaagentuuri juhi Klaus Töpferi avaldus, kus keskkonnakatastroofide ühe vastutajana nähti maailma juhtivaid tööstusriike, eelkõige gigantseid tööstus- ja naftafirmasid, kelle poolt kontrollimatult õhku paisatud kasvuhoonegaasid on oluliseks Maa kliima soojenemist mõjutavaks teguriks. Selle mõju all on Euroopast veelgi enam kannatanud Aasia ja Aafrika maad.
Samas on keskkonna muutumist põhjustava süsinikdioksiidi õhku paiskamise kogused piirkonniti erinevad: näiteks elab Aafrikas 14 protsenti maakera rahvastikust, kuid süsinikdioksiidist tuleb sellelt mandrilt vaid 3,2 protsenti; umbes 4% maailma rahvastikust moodustavad Ameerika Ühendriigid, aga toodavad ligikaudu 36% süsinikdioksiidist. Ameerika Ühendriigid pole ühinenud ka kasvuhoonegaaside tootmist piirava Kyoto lepinguga.
Ilmselt tuleb tekkinud olukorda analüüsides ikka ja jälle rõhutada loomislugudes olulisel kohal olevat Maa hoolsa kasutamise ja selle eest vastutamise põhimõtet. Mitu ühist punkti leiaksid kristlased siin roheliste liikumisega.
Kuigi Eesti osa kogu protsessis on väike, pole liiast meelde tuletada, et maast ei tohi ainult võtta, vaid talle peab samavõrra hoolt ning armastust pühendama. Selline eluviis aga algab meist endist.
Toomas Jürgenstein