Loodus kuulutab päästet

Paljud asjad ja nähtused, sealhulgas emotsioonid, on Looja meie elus hästi ajastanud. Paastuajal märkab silm ja kuuleb kõrv looduse tärkamist surmaunest, et siis ülestõusmispühadel täiest jõust rõõmust rõkatada. Ettevalmistusest selleks võib osa saada koguduse kooriproovis või pühapäevakooli tunnis, kus kuulutatakse rõõmusõnumit Kristuse ülestõusmisest ja Jumala päästest.
Kuigi sündmus kordub aastast aastasse, võime sellest saada siiski erineva kogemuse. Sel aastal tähistasid luterlased, katoliiklased ja õigeusklikud ülestõusmispühi samaaegselt. Aga meenub, kuidas eelmise riigikorra ajal kaheksakümnendate keskel käisin maipühade ajal kaunis Kiievi linnas. Minu seal viibimise aeg langes tol aastal kokku õigeusklike kirikupühaga ja külastasin siis ka pühakoda, mis oli rahvast täis. Mulje suurest kuldsete ikoonidega kirikust, viirukilõhnast ja mitmest teeninud vaimulikust oli eriline, aga veelgi meeldejäävam oli, tuleb tunnistada, see, mis toimus väljas kiriku ümber.
Hämmastust tekitas suur hulk rahvast, pühakoda ümbritsenud almusepalujad. Võimsas ja rikkas Nõukogude Liidus ju kerjuseid ei olnud – nii vähemalt õpetati koolis ja kirjutati lehtedes. See vastuoluline pilt vaesusest ja rikkusest meenub mulle vahel kevaditi, kui rohi rohetama hakkab. Selles on just kui lootust: karm talv on jäänud seljataha ja ees on kergemad päevad kõigi jaoks. Nii nende jaoks, kes kirikust ja Jee­suse ülestõusmisest oma usule jõudu ammutavad, kui nende jaoks, kes äraelamiseks teiste abi vajavad. Või neile, kellel pole ei ühest ega teisest miskitki. Ka neile helisesid ja helisevad pühapäevahommikuti kirikukellad.
Rita Puidet