Liikumine kui meeleparandus

Eesti maratonijooksu meistrivõistluste stardi eel tutvustas mulle end MTÜ Elujooks üks vedajatest Raivo Alla, kes on oma Tartu ülikooli usuteaduskonna doktoritöö raames uurinud sportlaste vaimsust. Ta palus minul kui vaimulikul ja pikamaajooksu harrastajal rääkida jooksjatele teemal „Jooks kui meeleparandus“. Otsustasin selle väljakutse vastu võtta, et leida seoseid liikumise ja vaimulike kogemuse vahel. Püüan allpool ka Eesti Kiriku lugejateni tuua mõned mõtted oma pikemast ettekandest.

Inimene otsib lahendusi

Jumala poolt meile antud ihu on loodud liikuma. Meie ihu vajab võimalikult pikaajaliseks tervena elamiseks vett, toitaineid, puhkust, aga ka regulaarset pingutust. Jooksmine on olnud läbi ajaloo inimese loomulik liikumisviis, mida saab liigitada eesmärgistatud liikumiseks ajalise eesmärgi saavutamiseks, aga veelgi enam füüsiliseks märgiks vaimsest teekonnast. Eelmiste põlvkondade vältel on käidud nii kirikus kui koolis valdavalt jalgsi, läbides sel moel pikki vahemaid. Sellist igapäevast või iganädalast regulaarset liikumist võib nimetada mõtestatud teekonnaks sõnumini jõudmisest.

Meeleparandus tähendab Uue Testamendi mõistes kogu inimese pöördumist Jumala poole. Kogu inimese olemus väljendub siis kuulekuses Jumala tahtele ja ära pöördumist sellest, mis seisab sellele vastu. Liikumine või ka palverännak kirikusse tähistab seega nii füüsilist kui vaimset avatust ja pöördumist oma vaimuliku kodu suunas.

Kristliku pärandi järjepidevuse katkestuse tõttu ei seostata füüsilist koormust kristliku vaimsuse ja muuhulgas meeleparandusega. Peamiselt nähakse keha ja vaimu seoseid erinevate joogapraktikate kontekstis, kuid sellega seotud vaimsus ei vii meid lähemale Kristusele ja tema tundmisele, kui sellele ei anta just uut tähendust.

Igal juhul otsib inimene, olenemata vanusest, lahendusi isikliku elu probleemidele, mis avalduvad nii meie füüsilises kui vaimses tervises. Keegi meist ei ole täiuslik ei ihu ega hinge poolest. Kui otsustame katkestada näiteks maratoni 30. kilomeetril, on selleks peamiselt kaks põhjust: kas me tunneme, et ei suuda oma saavutatud eesmärki täita või on tegemist füüsilise vigastusega. 

Viimase puhul on eriti raske taluda sellele järgnevat parenemisperioodi, kui sa oled harjunud olema füüsiliselt aktiivne. Harrastajatega vesteldes näen, kuidas ühegi treeningupäeva vahele jätmine võib muuta inimese kergesti ärrituvaks, mis näitab, et füüsilise koormuse kõrval on vaja tegelda oma vaimse tervisega. 

Muudab meele rõõmsaks

Pinged töös või isiklikus elus viivad alla füüsilise motivatsiooni ja tulemuse. Mõni ootamatu tagasilöök võib samas olla füüsilise koormusega harjunud inimesele uue kvaliteedi saavutamise teeks. Nii on koroonaepideemiast tingitud paus motiveerinud mõndagi sportlast püüdma seni saavutamatut. Uuele algusele eelneb senise elu ja pürgimuste läbikukkumise tunnistamine ja sellest alguse saav meelemuutus, mis iseloomustab ka vaimulikku meeleparandust. 

Isiklike eesmärkide saavutamiseks on ilmselt paljud valmis loobuma mingitest asjadest või tegevustest. Näiteks võtma päevatöö kõrvalt aega liikumisharrastuseks või korrigeerima oma söömisharjumusi. 

Sarnast regulaarsust vajab ka meie vaim. Inimene on loodud suhtlema teiste inimestega ja saama nendelt tagasisidet. Käesoleval aastal, mil ühiskonnas on kehtestatud liikumispiirangud, kannatab ennekõike meie sotsiaalne suhtlus ja selle läbi vaimne tervis. 

Möödunud kevadel leidsid paljud kaasmaalased üles õues liikumise võimaluse ja ka terviseradadel oli märgata tavapärasemast enam inimesi. Olen märganud, et liikumine muudab meele rõõmsaks ja parandab seeläbi tervist. Oma jalutuse või jooksuringi saab kohandada tuttavaga vestluse või töökaaslastega koguni mõne nõupidamise vormi.

Olles varasematel aastatel liikunud piiritagustel jooksuradadel, olen täheldanud, kuidas iga vastutulija tervitab, nagu oleksid sa tema vana tuttav, kuigi näed teda elus esimest ja võib-olla viimast korda. Sellist positiivset suhtumist ja selle pinnalt arenevat avatud olekut võiks meist igaüks ise julgemalt kodustel radadel kasutada.

Liikumine kui palverännak 

Eesmärgistatud liikumise ja meeleparanduse kõige tuntumaks ja läbikatsutumaks sümboliks on palverännak. Palverännaku puhul kaovad samm-sammult ära teisejärgulised asjad, mis meid seni on ümbritsenud, ning keskendume päev-päevalt üksnes oma põhivajadustele.

Sellist teekonda võetakse ette kas endale antud lubaduse täitmisena või tänapäeval üha sagedamini enese leidmisele või otsingutele keskenduvaks eraldumiseks. Olenemata seatud eesmärgist toimub muutus inimeses endas teekonna vältel, nii et sihile jõuab teekonda alustanust sisemise inimese poolest erinev isik. 

Meeleparanduseks antud aeg on piiratud meie eluaastate arvuga. Näiteks maratoni läbimise ajaks on keskmiselt 3–6 tundi. Eesti meeste oodatav eluiga sünnihetkel oli eelmisel aastal 77,4 ja naistel 82,8 aastat, millest tervena elatud aastaid meestel 54,1 ja naistel 57,6. Niisiis elavad mehed tervena 72,7% ja naised 70% oma elueast.

Meeleparandust ja sellest lähtuvat elumuutust ei peaks lükkama edasi elujooksu viimaste meetriteni või eluea viimase perioodini, kuna seejärel võime avastada, et oleme jätnud tegeliku ja mõtteka elu elamata.

See on üks põhjustest, miks inimesed oma elu viimasel perioodil ei kahetse seda, miks nad ei teinud veel rohkem tööd, vaid seda, miks nad ei märganud veeta rohkem aega koos oma lastega, öelda oma abikaasale või elukaaslasele, kui palju nad teda tegelikult armastavad, või ei küsinud siis, kui vanemad veel elasid, asju, mida nüüd ei ole enam kellegi käest küsida.

Uuringute kohaselt tagab pikaealisuse vaimu ja keha kooskõlaline aktiivsus. See, kes on sihtinud elu parimat tulemust, võib mingi aja möödudes tunda rõõmu ka lihtsalt liikumisest või teistele toeks olemisest. 

Lõpetuseks jõuame tõdemuseni, et ühekordse eluväärtuse ümberhindamise ehk meeleparanduse kõrval räägitakse jätkuvast meeleparandusest, mis konkretiseerib või kinnitab ainukordselt toimunut sarnasel moel, nagu me sööme või käime kirikus regulaarselt, et saada toitu oma ihule ja vaimule. 

Meeleparanduse kohta on öelnud Martin Luther: Me peame igapäevaselt oma vana inimese endi sees suretama, et tõuseks esile uus inimene. Seejuures ei kogeta põhilist otsust mitte iga kord uuesti, vaid see täieneb ja areneb pidevalt.

Kristjan Puusild on Öö­ülikooli loengus 2009. aastal tõdenud, et maratonis on 3–4 tunniga võimalik teha eksistentsiaalses mõttes läbi terve elu. Maraton või palverännak on võrreldav elurännakuga, kus teekonna lõpus kulmineerub raske pingutus ning sa tajud läbi kergenduse ja õnnetunde, et pärast kogetud läbielamisi jätkub olemasolemine ka teisel pool finišijoont.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

sportiv vaimulik