Liikumine annab jõudu

Maailmas räägitakse pärast Jaapanit raputanud maavärinat palju tuumaenergiast. Meie peaminister ütles Delfi uudistes, et «maailm tuumaenergiast loobuda ei kavatse. Kui ükskord tuumajaam Eestisse ehitada, peab see olema väga ohutu».
Odava energia tootmise plaanid on ikka päevakorras. Ja miks ka mitte, sest maailma luues vaatas Jumal kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea (1Ms 1:31).
Teema sai minu jaoks aktuaalseks hoopis teise kandi pealt: seoses energiavajadusega igapäevaelus. Kuidas jaksame kristlastena tunnistust anda ja ligimest teenida? Kuidas jaksame kirikutöö tegijatena oma ülesandeid täita? Selleks vajame rohkem energiat kui uskmatud. Kristlastena liigume maailmas sageli vastuvoolu, sest kanname vastutust maa soolaks olemisega või valgusekandjatena. Seda selleks, et jalge alla tallatud eluväärtusi õpetada ja hoida. Ristimises ja sellele järgnevas usuelus õpime tundma Jumalat, kes on ju kõigi energiakandjate Looja. Me räägime, et usust saame jõudu. Isegi avalikus meedias on aeg-ajalt lugusid, kuidas Jumal imeliselt inimesi on tervendanud või õnnetusest hoidnud.
Kristlik maailm tähistab sel nädalal ülestõusmispühi. Need pühad toovad esile salapärase väe, mis avaneb ristiusku tõsiselt võtvatele inimestele. Jeesuse ülestõusmine surnuist on Jumala nähtamatu energia suurim demonstratsioon, ajalooline sündmus. Surm saab võidetud ja elu tärkab sealt, kus kõik väliselt lõppenud oli. Me oleme harjunud tõdema, et Jumal on vägi ja jõud, aga kas oskame seda jõudu oma elus ja töös rakendada? Peaksime sellele mõtlema kaasaja energia- ja vaimse kriisi ajastul.
Keegi ütles väga tabavalt: kristlastena me kuulutame, et Jumal on armastus ja ta aitab meid elus raskustest läbi. Me leiame need kirjakohad Piiblist, õpime pähe ja korrutame neid sõnu – ning sinna lõpebki meie tegevus. Selle asemel, et neid piiblisalme oma elus rakendada, me lihtsalt kordame neid ja elus ei muutu midagi.
Sama seisu tõdeb kulturist Ott Kiivikas, kes on öelnud, et «sportimisvõimalused paranevad, aga inimesed muutuvad laisemaks. Liigutama peaks ennast aga iga inimene. Liikumine on kõige alus. Sportimisvõimalused on paarikümne aasta tagusega võrreldamatult paremaks läinud, igasugused terviserajad on kättesaadavad kõikidele. Samas on inimesed muutunud järjest mugavamaks. Isegi maja kõrval asuvasse poodi ei viitsita enam jalgsi minna. Kui spordisaali jaoks pole aega ja võimalusi, siis õhtuti tund aega kiirkõndi on igale inimesele võimetekohane».
Midagi sarnast näeme ka koguduseelus. Selmet ennast pühapäeval kodust välja ajada, teha üks tervislik jalutuskäik kirikusse ja tagasi, eelistab suurem osa meie koguduste liikmeid kodust miljööd. On vaja puhata, sest nädalane pingeline tegevus on nõudnud palju energiat. Samas on kogudusekoda ja jumalateenistus just see koht, kus me võime uut energiat ammutada. Pealegi, kuidas ilma selleta saaks sündida meie peredes traditsioon kirikus käia, Piiblit lugeda ja palvetada?
Kristlastel on põhjust igal ajal mõelda oma jõuvarudele ja sellele, mida Jumalal on meile pakkuda. Vaimsete musklite arendamiseks, nagu seda teeb näiteks TVst tuntud Elo Mõttus-Leppik, kes on ennast lasknud pildistada kirikuuksel ja ütleb: «Aga kõige nauditavam on muidugi ajumuskli arendamine ehk tegelemine vaimsete asjadega. See on oluline igal aastaajal.» (Naisteleht 15.04.2011)
Innustan lugejat kasutama Jumala väge, mis meile on antud, mitte teooria päheõppimiseks, vaid ikka igapäevaelus. Jeesus tõusis surmavallast füüsiliselt, mitte teoreetiliselt. Selleks, et kristlasena heas vaimses vormis püsida ja innukalt jumalariigi tööd teha, mõtleme tööle, mida Jeesus meie eest on teinud. Mõte tema võitlusele, et meid lunastada, peaks tegema iga inimese rahutuks, mugavuste põlgajaks. Kristlasena usus püsimine ei tähenda mugavat äraelamist Jumala abiga. See on tõeline väljakutse igale kristlasele. Varem küsisid usklikud kokku saades ikka üksteiselt: «Kuidas võitled?» Kui sa ei liigu edasi, siis vajud tagasi. Usus püsimine ei tunne paigalseismist.

Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja