Lihtsalt liikmemaksust

Kui tulin Viljandisse kirikuõpetajaks, soovitas üks lahke sõber, et ma mingil juhul mulkidele rahast ei räägiks. Sellist teemat kirikus puudutada pidi olema rahvast ärritav ja kirikust eemaletõukav. Ma ei võtnud seda soovitust kuulda.
Tasapisi seadsime sisse igapühapäevase korjanduse ja hakkasime jumalateenistuse teadete osas iga kord teatama ka korjanduse otstarvet ja eelmise korjanduse suurust. Peagi selgus seaduspärasus: kui rahvas kirikus teab, et raha korjatakse mingi vajaliku asja heaks, annetatakse meeleldi. Keskmine liikmeannetus Viljandi Jaani koguduses on tõusnud üle 270 krooni.
Kümme krooni tuhandest
EELK kogudustes on liikmeannetuste osas väga erinev praktika. On kogudusi, kus on kehtestatud liikmeannetuse miinimum ja kogudusi, kus liikmeannetuse nime all tehtud mistahes summat nimetatakse liikmeannetuseks – seda ka siis, kui keegi annetab aasta jooksul 15 krooni. On kogudusi, kus liikmetele räägitakse ühest protsendist. Mis on siis õige?
EELK on oma seadusega kehtestanud koguduse liikmemaksu (-annetuse) soovitavaks suuruseks 1% koguduseliikme aasta netosissetulekust. Selle järgi peaks iga EELK koguduse ristitud ja leeritatud liige maksma liikmeannetusena iga talle aastas laekunud tuhande krooni pealt 10 krooni kirikule.
Kui palk või pension on 2000 krooni kuus ja seega 24 000 krooni aastas, siis liikmeannetus peaks olema aastas 240 krooni. Samas ütleb kiriku põhikiri, et iga koguduse juhatus määrab ja nõukogu kinnitab oma kogudusele maksude suuruse ja nende laekumise tähtaja. Sellest lähtuvalt võib kogudus liikmemaksu suuruseks oma koguduses kehtestada mingi konkreetse alampiiri (näiteks 100 krooni), arvestamata inimese sissetulekut.
Liikmemaksu kasutamisest
EELK oma enam kui 160 kogudusega, mitmesaja vana kiriku, pastoraadi ja muu hoonega katab kogu Eestimaad. Selleks, et meie vaimulikud ja teised töötegijad suudaksid teha oma tööd, et kasvaks peale uusi töötegijaid, peab kirik tegelema vaimulike, muusikute, diakooniatöötajate koolitamisega. Kirikul peab olema kirikuvalitsus, piiskopid, praostid.
Kirikus tehakse väga palju tööd vabatahtlike abiga, aga üle 500 inimese enam kui 160 koguduses, konsistooriumis ja allasutustes saavad ka palka. Kinnitan, et üle 90% neist töötegijaist saavad väga väikest palka ja ma imestan, et nad veel on kirikutes tööl.
Kirik püüab hoolt kanda ka nende töötegijate eest, kes on töötanud kogudustes väga raskel nõukogude ajal. Neile makstakse väikest pensionitoetust. Kirikul on oma koolid, kus õpetatakse tulevasi vaimulikke, usuõpetajaid, organiste, diakoonia- ja muu kirikus vajaliku töö tegijaid.
Iga koguduseliige toetab oma liikmeannetusega eelkõige oma kodukogudust. Seda raha kasutatakse koguduse igapäevaelus: palgad, kiriku ja muude kogudusele kuuluvate hoonete korrashoid, elekter, küünlad, armulauaained, lilled altaril ja palju muud.
Kogudusest raha ka välja
Kui mõni väga suur kogudus arvestusest välja jätta, maksab keskmises EELK koguduses liikmeannetust umbes 230 liiget. Sellega laekub keskmisele kogudusele aastas liikmeannetustena umbes 25 000 krooni. Sellest tuleb kogudusel maksta kirikukassa-, pensioni- ja solidaarsuskassamaksuna ära iga liikme pealt 30 krooni ja praostkonnakassamaksuna erinevates praostkondades 5-17 krooni. Seega maksab kogudus iga liikmeannetuse pealt ära 35-47 krooni ja keskmisele Eesti kogudusele jääb aastas liikmeannetustest vaid veidi üle 16 000 krooni. See on 5000 krooni vähem kui ühe eesti pensionäri aastane pension.
EELK võiks paljud väikesed kogudused sulgeda ja kogu oma jõu ja rahalised vahendid panna suurematele linnakogudustele. Võiksime pooled oma vanadest ja kaunitest pühakodadest anda omavalitsustele ja lahkuda küladest, alevitest. Usun, et väga vähesed eestimaalased rõõmustaksid selle üle.
Igaühe panus on oluline
Vaimulikud, koguduste juhatused ja kiriku juhtkond otsivad võimalusi, kuidas meie kiriku finantsolukorda parandada. Üks lahendus oleks see, kui kõik meie koguduste liikmed oma liikmeannetuse tasuksid. Neid peaks olema vähemalt 200 000 inimest. 2001. aastal tasus liikmeannetuse vaid veidi üle 45 000 inimese.
Üks vana legend räägib sellest, kuidas Kaana pulmas kivianumatesse vesi sattus, mille Jeesus veiniks muutis. See olnud vaeste inimeste pulm, aga kogu külarahvas olnud pulmapeole kutsutud. Nad tahtnud oma rõõmu kõigiga jagada ja palunud, et iga tulija võtaks kaasa veini ja valaks selle pulmamaja kivianumatesse. Kui pidu oli täies hoos ja noorpaari poolt lauale pandud vein lõppes, mindi ammutama veini kivianumatest. Kui see pulmaliste suule jõudis, oli imestus suur – see oli vesi. Iga külaline oli veini asemel toonud vett ja lootnud, et suurde anumasse kokku valatuna ei pane hiljem keegi tähele, et tema tõi veini asemel vett.
Nii võivad ka paljud koguduseliikmed arvata, et tema liikmeannetus on väga tühine ja mis see ikka muudab, kas maksan oma ühe protsendi või nullkomaühe või jätan hoopis paar aastat vahele. See ei ole nii. Igaühe annetus on väga oluline. Teisalt ei tohiks me unustada üht Piibli lauset, sellest, et Jumal armastab rõõmsat andjat.
Jaan Tammsalu,
praost, assessor, Viljandi Jaani koguduse õpetaja