Lauluraamatus käivad tekst ja muusika käsikäes

Mõtteid paberile panema ajendas mind üks lause 10. novembri kirikulehe esimesest loost. Seal seisab: „See põhimõte kehtib ka uue lauluraamatu koostamisel, mida meie kirikumuusikud on hoole ja armastusega projektijuht Sigrid Põllu koordineerimisel ette valmistanud juba kaks aastat.“

Hool ja armastus on tõesti õigesti öeldud, aga selle kandjateks ei ole muidugi mitte ainult kirikumuusikud. Veelgi enam, lauluraamatu koostamisel on kirikumuusikud isegi vähemuses, 13 toimkonnas on vaid kolmandik muusikuid, lisaks neile muidugi terve hulk kahepaikseid nagu ka mina, nii et kokku ehk pooled tegelevad muusikaga. Suur osa tööst on seotud tekstidega, mis tuleb leida, tõlkida, korrigeerida ja analüüsida. Muusika osa on kahtlemata oluline ning see tuletab meelde kohe igihalja diskussiooniteema: mis on tähtsam, kas tekst või muusika? 

Mäletan neid vaidlusi juba sellest ajast, kui kunagi oreliõpinguid alustasin. Aeg-ajalt kerkis mingi lauluga seoses jälle teema pinnale, sest ei sobinud kas viis, sõnad või mõni üksik salm. Tollaste noorte teoloogiatudengitega koos itsitasime nende kohtade puhul, kus meloodia ja rütm teksti sel määral moonutasid, et tulemus sai kas naljakas või suisa ebasünnis. 

Teksti ja muusika kooselu või isegi pigem nende kohatine vastuolulisus tekitas minus isiklikult aga vaid huvi ning ma võin kindlalt väita, et just kirikulaulu tekstid olid üheks tõukejõuks, mis viis mind teoloogiat õppima. Ma tahtsin näha, mis on muusika taga. 

Tekstide maailm on ülipõnev. Poeetiline teoloogia on omandanud eri aegadel erinevaid vorme, kuid põhiidee on sama: valada suupäraseks kristlik õpetus ja piibli- või palvetekst. Ka on aastasadu käidud sama mustri järgi: ühele viisile loodi mitmeid erinevaid tekste, arvestades muidugi põhitonaalsust ehk siis kas tegemist oli pigem pulma- või surmalaulu meloodiaga. Laule ei loodud alati koos viisiga. Selle järgi võiks üldistades väita, et varem oli tekstil suurem tähtsus ja viis oli vaid sõnumi kandja. Mis ei tähenda aga seda, nagu ei oleks mõnest laulust saanud „hitte“ just sellepärast, et meloodia oli meeldejääv ning lihtne ja mõtestatult komponeeritud.

Vaid viimastel aastakümnetel on mindud seda teed, et tekst ja muusika luuakse koos, juba olemasolevaid viise kasutatakse vähem. Tihti on uue vaimuliku laulu või uue kiituslaulu tekstid oikumeenilised, mis tähendab, et õpetuslik pool on tagaplaanile jäetud. Viimaste aastakümnete kirikulaulus on eelkõige tähtis emotsioon ning meelsus, olles mõtlik või rõõmsalt kiire, palju on rütmikat. Tihti kohtame ka korduvaid sekventse, mis lihtsustab laulmist veelgi. Muusika on omandanud oluliselt suurema rolli. 

Nii kirikulaulude tekstid kui muusika on oma aja lapsed. Eriti selgelt näeb seda siis, kui analüüsida lühikese aja jooksul tohutu kogus koraale, nii nagu me seda aktiivselt laenkoraalide toimkonna töös tegime. Praeguseks on meie töö suuresti lõpetatud, et järgmised toimkonnad, nagu keele- või harmooniatoimkond, tegudele asuda saaksid.  

Ja küsimusele, mis on siis tähtsam, tekst või muusika, on õige vastus: mõlemad. Kirikulaul on kaksainsus, mille mõlemaid osapooli saab kasutada eraldi (teksti lugeda või meloodiat mängida iseseisvana). Kuid kõige parem on nendest osa saada ikka siis, kui mõlemad korraga kohal on. Suu ütleb sõnu ja muusika viib meeled taevastesse dimensioonidesse. Ring sulgub. 

 

 

 

 

Kristel Neitsov-Mauer,

teoloog ja kirikumuusik, uue lauluraamatu toimkonna liige