Lätis on ka suhkur odavam!

Mäletan, kui viisteist aastat tagasi ilmus Postimehe esilehele foto avarii läbi teinud kiirabiautost, ohkas nii mõnigi sõber, et selle päevalehe kollastumine on alanud. Teatud mõttes nii läkski, objektiiv jõudis «sündmuskohtadele» üha lähemale ja tõi lugejateni üha operatiivsemat informatsiooni.
Hinge sülitavaid autoreid on täis kogu meele lahutamise meedia ja tundmatuid «sisustustoimetajaid» ja «toidukolumniste» leiad pea iga ajalehe sabast.
Kõige selle valgel olen saanud viimasel nädalal põhjalikult järele mõelda, milline on meie, ajalehe Eesti Kirik roll ja nägu.
Aastaid on kõneldud kirikus sellest, et EELK ajaleht Eesti Kirik peaks olema koguduseliikme leht. Ajal karmil ja raskel, mil on isegi keeruline jõuda konsensusele, kes on koguduse liige, ei näe ma ka mingisuguseid meetmeid, kuidas motiveerida koguduste liikmeid lehte tellima ainult sellepärast, et nad on koguduse liikmed.
Ma arvan, et selle tagamaad ei ole isegi kajastatavates teemades, vaid palju argisemates ja lihtsamates asjades. Olemasolevate ressursside juures on kirikul väga hea oma leht.
Küll aga olen märganud hulga nende inimeste huvi suurenemist meie väljaande vastu, kes ennast kristliku praktikaga igapäevaselt sidunud pole. Niisiis on meie osa jäädagi siduma ja kujundama infovälja kirikus ja ühiskonnas.
Mis aga suhkrusse puutub, siis ei pea odavama järele ilmtingimata Saksamaale või Soome sõitma. Põhja-Liivimaa lähim lahendus on Läti. Tegin isegi seal sümboolse ostu kahe kilo näol. Ja kui teid muu info lehes ei huvita, siis siinsest pealkirjast saate olulise juba kätte. Magusat elu!
Mari Paenurm