Laske lapsed minu juurde…

Üldhariduskool on alanud. 1. september, teadmistepäev oli paljudes kodudes pidupäev, paljudes maakondades lehvisid riigilipud. Ei kujutleks, et mõnel aastal jääksid kooliuksed suletuks. Ometi, kui paljude laste eest jäävad suletuks usuõpetuse tundi viivad uksed!
Tänases Euroopas räägitakse palju ühistest väärtustest, mille juured on, teadagi, kristluses. Enamikus Euroopa maades on usuõpetus üldhariduskoolis endastmõistetav. Kas ei oleks aeg – nüüd, kus rahvas on öelnud jah Euroopa Liidule – küsida, kas minu laps neid ühiseid väärtusi omandab, kas ta teab, mida eurooplane usub?
Oodatakse kohustusliku religiooniõpetuse kehtestamist. See oleks hea. Samas võib küsida, kas ikka peab malakaga inimest tubliks ja õigeks koolitama. Usuõpetust õppida on ka praegu iga õpilase seadusega tagatud õigus. Kui kooliastme kohta leidub 15 sooviavaldajat, on kool kohustatud usuõpetust õpetama.
Kui paljud õpilased ja lapsevanemad sellest õigusest teavad, veel enam, seda kasutavad? Olen küsinud mõnest suuremast koolist, miks neil usuõpetuse tunde pole. Keegi ei ole soovi avaldanud, on vastatud. Kas ei võiks usuõpetust kooli tuua pigem lapsevanemate soov, nagu see oli sõjaeelses Eestis, kui kõrgelt tulev kõva käsk? Armas kristlasest lapsevanem, oled Sa midagi ette võtnud, et Sinu lapse kool ka usuõpetust annaks?
Üldhariduskool pole aga ainus võimalus. Septembris-oktoobris alustavad tööd pühapäevakoolid. Pühapäevakooli eelis on see, et laps õpib tundma ja armastama oma kodukogudust. Miks ei võiks ka pühapäevakooli algus olla kodus pidupäev?
Tervitan ja õnnitlen kõiki neid, üle kolmesaja pühapäevakooli õpetaja, kes meie kirikus armastusega lapsi Jeesuse juurde juhatavad. Kas ka vanemad lapsi sinna lasevad? Meie pühapäevakoolides käib praegu umbes 3000 last, ristitud lapsi on aga üle 30 000. Kasvumaa on seega suur.
Ristimisel andsid vanemad ja ristivanemad tõotuse kasvatada last kristlikus usus vastavalt Jeesuse sõnale: Õpetage neid pidama kõike, mida mina teil olen käskinud. Kas me vanematena sellega tõesti üksi toime tuleme? Kas kristliku kasvatuse raskuskese ei seisne pigem selles, et me lapse kirikusse ja pühapäevakooli juhatame? Kas ei ole see meie võlg Jumala, kiriku ja iseäranis oma lapse ees?
Kui me ei ole ka päris kindlad, millise väärtuse ja tulemusega on see, mida tuubitakse üldhariduskoolis, siis Jeesuse õpetatu on kindlasti õige ja õnneliku elu eelduseks. Praegu on paras aeg haarata telefon ja küsida lähimast kogudusest pühapäevakoolis käimise võimalusi.
Alates 15. eluaastast algab konfirmatsiooniiga – leerikooli tuleku aeg. Mäletan prof Evald Saagi tähelepanekut, et sõjaeelsel ajal nimetati leeri ka «peakooliks» – seda põhikooli, gümnaasiumi ja ülikooli kõrval. See oli nii peamine asi inimese elus, et alles leeris käinut loeti täiskasvanuks.
Mõneti on see nii ka tänapäeval. Leeriskäik on tingimuseks laulatusele, st pere rajamisele. Muidu lihtsalt ei õnnestu, nagu näitab ilmalike abielude lahutusprotsent võrreldes laulatatud abieludega. Eesti kirikuõpetajad on enamikus saanud väga hea, Euroopa tasemele vastava teoloogilise kõrghariduse. Teadmised ja maailmapilt, mida nad võivad anda noorele inimesele, on kindlasti suureks abiks, et elada tänases moodsas maailmas väärika kristlasena. Kas täisikka jõudva lapse leerikool ja konfirmatsioonipäev ei peaks perekonnas olema sama tähtis kui abituurium ja kooli lõpupidu?
Mida õpid noores eas… Põlvest põlve on noore inimese õppimist tähtsustatud kui elu alust.
Ärgu jäägu ükski laps ilma sellest, mida meile on õpetanud Jeesus. Tehkem üheskoos kõik, et lapsed Tema juurde pääseksid.
Andres Põder,