Läkitus kogudustele jõulupühadeks ja algavaks Issanda aastaks 2015

Armsad kaaskristlased, õed ja vennad!
Iga hetk jätab aja kulgemisse oma jälje. Mõni sündmus või isik meenub mälestustes eredalt, teine hägusalt. Läbielatut mõistame oma subjektiivse pilgu ja taipamise kohaselt. Paljugi oleneb sellest, kas aeg kätkeb endas rõõmu või kurbust, head või halba. Mõni seik puudutab meid teravalt ja isiklikult, mõni sündmus mõjutab aga kogu maailma, valitsejaid ja rahvaid.
On omamoodi sümboolne, et me tähistame jõule aasta kõige hämaramal ajal. Nii kõnetavad need pühad pimeduses viibijaid otseselt, sest Kristus ütleb: «Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.»
Jõulusõimest lähtuv valgus tungis erilise säraga ka kõige tumedamasse ja süngemasse kaosesse, et näidata langusjärgsele inimkonnale teed tagasi Looja juurde. Sõna sai lihaks, Jumala Poeg sündis inimeseks, ta tuli omade juurde, aga mitte kõik ei võtnud teda vastu.
Valgustatud tee kõrval mõjutab pimeduse jõud veel endiselt maailma ja inimeste tegevust.
Kurjus, ebaõiglus, ülekohus, vihkamine ja vale pingestavad inimsuhteid ja tekitavad rahutust ning vaenu rahvaste vahel. Pimeduses ei nähta teed ja siht on hägune. Kogenud matkajad on täheldanud, et alati ei suudeta teha vahet õige ja väära eesmärgi vahel. Kristus küsib hoiatavalt: «Kui nüüd su valgus, mis on sinus, on pimedus, kui suur on siis pimedus?»
Võime küsida koos laulusõnade autoriga: Miks on neid, kes teiselt võtnud leiva, sõna, kodumaa? Miks on neid, kes vendadega rahus elada ei saa? Miks on okastraadid piiriks, mängupüssid laste käes, võimuvõidud valguskiiriks, terved rahvad sõjaväes? (KLPR 460)
Inimene eksleb valguse ja pimeduse võitlusväljas. Usk ja lootus ei ole kõikidel päevadel üheselt kindlad ja tugevad. Kristlaseks olemine tähendab igapäevast uuenemist, meeleparandust, palvevaikust. Vajame Jumala sõna oma jalale lambiks ja valguseks eluteel.
Jumal on kutsunud oma Poja kaudu meid käima uues elus, mille viljad on «armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus» (Gl 5:22–23). Kristuse armuvahendite, sõna ja sakramendi abil on meil lootust head vilja kanda. Lootust kuulda kord kutset: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik!» (Mt 25:34)
2015. aasta teemaks on «Kaheksa sajandit Maarjamaad». Kristlik usk on meie esivanemaid kinnitanud ja julgustanud läbi võitlusrohke ja karmi ajaloo. Kas suudame jätkuvalt püsima jääda rahvana, perena, kristlastena? Meie kohustus on jagada armastust, peegeldada Jumala valgust ja võtta eeskujuks Maarja, kes emana lausus: «Mida iganes Jeesus teile ütleb, seda tehke!» (Jh 2:5)
Soovin kõikidele õnnistatud jõule ja armurikast uut Issanda aastat!
Einar Soone,
piiskop