Lahkudes aovalgusse

Jaanikuul, 4. juunil 1926. aastal Tartus sündinud Ain Kaalepi saatuseks sai ka siitilmast lahkuda jaanikuul, 9. juunil, ja ikka endale armsas ülikoolilinnas. Lahkus aastaajal, mille ainulaadne aovalgus inspireeris teda oma esikluulevihku ristima pealkirjaga „Aomaastikud“ (1962).

Neli aastat tagasi 90aastaseks saades andis suurmeister mõista, et loobub intervjuudest, viidates viisakalt eale ja tervisele. Eesti Kirikule erandit tehes kostitas ta ajakirjanikku oma Elva kodus aga aega säästmata mälestustega pikalt eluteelt. Jutustas lapseea aistingutest, noore mehe kogemustest ning eluõhtu tõdemustest. 

Kuidas viieaastasena palunud Jumalalt poisile kohast vilistamisoskust, kuidas austatud usuõpetaja Elmar Salumaa kutsel läks treffneristina klassivendadega in corpore Ülikooli koguduses leeri, kuidas 17aastasena asus soomepoisina Eesti au ja Soome vabaduse eest võitlema, kuidas oma isa eeskujul otsustas EÜSi astuda jne. 

Eksistentsialistlikelt lainepikkustelt jäi meelde Kaalepi tunnistus, et kristlasena usub ta elu jätkumist pärast ajalikku surma. Midagi on kindlasti, arutles ta, kirjeldades oma luulepärandist avarat korallimerd. Luterlus mulle sobib, tunnistas ta, lisades, et väärtustab ukumasinglikult aga kõiki religioone ning ei pea õigeks kellegi tema usust oma usku tõmbamist. Ta rääkis ideest jääda inimeseks igas olukorras ning sellest, et Jumal näeb ja teab ka inimhinge nurgataguseid. 

Ajaleht Eesti Kirik mälestab oma head sõpra, austatud Ain Kaalepit. Olgu muld Sulle kerge! Head teed aovalgusse!