Lahingus haavamatu pöialpoiss

Ma ei ole koolis tundigi usuõpetust saanud, ma ei ole käinud pühapäevakoolis ja minu leeriaeg ei kestnud pool aastat. Ülikooli lõpetamiseks pidin tegema teadusliku ateismi eksami. Mina olen olnud iseõppija ja kasvaja usus.
Usuõpetust ei ole õppinud ka minu lapsed. Noorimal tütrel, kes alustas oma kooliteed kaheksa aastat tagasi kohalikus vallakoolis, on veidi rohkem õnne olnud. Ei ole ka tema ainekavas olnud usu- ega religiooniõpetust, aga tema esimene õpetaja alustas iga koolipäeva koos paarikümne lapsega klassitoa vaibal istudes. Seal võis igaüks talle kõrva sosistada oma soovi, mure või rõõmu. Õpetaja võttis kõigi nende väikeste inimeste südamehääle palveks kokku ja saatis Taevaisa poole. Seejärel lauldi koos alanud päevale tervituslaul.
Seal klassis ei toginud ega narrinud lapsed üksteist. Nad olid kui üks suur pere, kus aeglasemaid oodati järele, püüti aidata neid, kes koolitööga hästi hakkama ei saanud, oli palju kallistusi ja üksteise tunnustamist. Seal ei olnud kaebamist ega mõnitamist ja kui keegi püüdiski üle astuda sellest õhkõrnast aimatavast joonest, millest ühele poole jääb kurjus ja teisele headus, siis oli küll laste hulgas neid, kes oskas olukorra õiglaselt lahendada. Seal klassis valitses armastus. Armastus oma kaaslaste, pere, kodumaa, lille ja looma vastu.
Olen tänulik õpetajale, kes suutis kristlike kasvatuspõhimõtetega panna tugeva aluse noorte inimeste kujunemisele. Ja tänagi, teismelise maailmavalu põdedes, märkan oma lapses, kuivõrd õigeid otsuseid suudab ta oma vähese kogemustepagasiga erinevates olukordades langetada, kuivõrd läbinägevad on tema hinnangud kaaslaste ühele või teisele teole, milline on tema kaasaelamine sündmustele maailmas. Olen märganud, et tema teod on kantud kirjasõnast: mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele (Mt 7:12).
Usuõpetust on õppinud kuueklassilises külakoolis minu ema ja ämm. Aastakümneid tagasi koolis õpitud laulud ja palved on neil meeles, kui oleks need õpitud eile. Oma elu on nad elanud jumalakartlikult ja kõvasti tööd tehes, pere eest hoolitsedes ja lapsi kasvatades. Südameharidus on lubanud neil ajatormide kiuste elus toime tulla, püsima jääda ja kinkida hingesoojust paljudele lähedastele.
Täna kardame seda, mida üks habras naine on kirjutanud oma doktoritöösse «Eesti kooli religiooniõpetuse kontseptsioon». Kardame, et kooli õppekavadesse viiakse sisse õppeaine, mis avardaks meie laste tunde- ja mõttemaailma ja annaks tugeva aluse läbi lüüa mitmekesises maailmas.
Kui religiooniõpetuse koolide õppekavadesse viimise üle referendum peaks tehtama, siis olen mina poolt. Tahan väga kaitsta dr Pille Valku ja missiooni, mida ta justkui ihuüksi kõigi meie eest vedada on võtnud. Ja kuulirahe alla sattunud. Pille Valk meenutab mulle väikest Gavroche’i, kes kui haavamatu pöialpoiss barrikaadi kaitsvast varjust tänavasillutisele on jooksnud ja rahvuskaartlaste tule all padruneid korjab. Hoidku Jumal selle eest, et viimane kuul teda üles ei leiaks…
Sirje Semm, peatoimetaja